EMV mägimatkatehnikas läbi Heleni silmade!

Võistkonna 360.ee seiklused EMV-l matkatehnikas algasid reedel ehk 14.mail varustuse suusaboksi toppimisega ning Lõuna-Eesti suunas kihutamisega. Palav oli … samas sai sõidu jooksul selgeks uute „värviliste” karabiinide avamise. Niisiis jõudsime kohale parajasti õhtusöögiks … võistluspaigaks Viljandi lähistel asuv Karula veski.

Rajatutvustus algas kell 21 ning küsimusi ja diskussiooni jätkus pikemaks ajaks. Üleval igaaastased teemad – mis varustus, mis võtted jne. Endiselt prevaleerivad kaks vastandlikku arvamusteleeri – iidsete matkatehnikavõtete pooldajad ning kaasaegsete tehniliste vahendite pooldajad. Eesmärk siiski sama – marsruut turvaliselt läbida.

Võistlus ise koosnes kaljumarsruudist ning päästetööde trassist. Peale rajatutvustust jagunesid võistkonnad sektsioonidesse, et arutada läbi taktikat ning marsruudi läbimise tehnikaid. Meie võistkonna strateegia nägi ette lisaks meeskonnatööle ka meeskonnasisese individuaalse võistluse. ;-D – see oli muidugi nali … Ka meie jalutasime tiiru peale tulevasele võistlusmarsruudile … Toomas mõtles laupäevahommikuks lisaks välja päästemarsruudi tehnilise lahenduse, mis me 1 tund enne starti nö omandasime.

Loosiõnn valis meid starti päästetöödele esimesena ning kaljumarsruudile kolmandana. See oli väga hea valik, sest sisuliselt saime kõikide võistkondade esinemist jälgida. Kõige vähem ehk JKAK kaljumarsruudi osa, sest nemad startisid rajale meiega üheaegselt.

Päästetööde stardi eel kui olime veerand tundi vaielnud kohtunikega asjad selgeks, mis piirkonda tohib veski katusel kasutada, loositi Timo kannatanuks. Kuna mina ei olnud 100% kindel enda oskustes päästetööde köiepingutusi ning julgestust uue plaani kohaselt läbi viia, siis polnud valikut –pidin olema kannatanule saatjaks ning Johannes ja Toomas jäid veskikatusele laskumist/vinnamist/julgestust korraldama. Ja nii oligi. Veski katusele pandi üles laskumissüsteem ning julgestus ning Timo külge kaks otsa läbi rulliku ning lasti kuni 2m kõrgusele maapinnast.

Legendi kohaselt teostas Timo vaatlusi, kuid mingil põhjusel vigastas mõlemat oma kätt, mis osutusid edaspidisel liikumisel kasutuks. Edasi tuli kannatanu vinnata üles kuni veskiakna all asuva kaljuninani. Jalad olid tal ju terved, seega ta sai ise ennast seinast eemale hoida. Selleks mängiti süsteem kiirelt ümber vinnamissüsteemiks (ja peab ütlema et süsteem oli vinge – tänud Toomase nutikale ideele). Kuna nii julgestus kui laskumis/vinnamissüsteem olid ühest rullikust, siis ei olnud vaja midagi suurt ümber tõsta. Kõige selle juures tundsin veski katusel ennast veidi kõrvalise ning mõttetuna … Johannes ja Toomas tegutsesid aga asjalikult. Sain vaid korra haarava vinnamisköiele kinnitada … selle mõttetult seismisel asemel oleksin aga võinud täpselt köisi jälgida, sest  suure kiirustamisega ja tänu sellele, et me polnud varem seda süsteemi peale pannud tekkis olukord, kus samasuunaliselt liikuvad laskumisköis ning julgestusköis omavahel ristusid – selle eest määrati meile ka trahvipunktid.

Kui Timo oli tagasi veski seinal asuvale kaljuninale vinnatud sai ta võimaluse veidi hinge tõmmata ning oodata oma saatjat ehk mind. Kannatanu saatja tarbeks tekkis kiiresti teine sarnane laskumis/vinnamis/julgestussüsteem. Saatjana laskusin kannatanuni, kes truisti seisis kaljuninal, kinnitasin viimase enda külge enesejulgestuse otsaga, ühendasin laskumisköied ning laskusime koos alla maa peale.  Arusaamatul köiepuudusel pidime laskumisköite ühendamiseks tegema üsna väikese ülekäe sõlme, mille igaks juhuks karabiiniga kinnitasime veel ka köie külge. Kuigi ühendasin enda julgestusotsa Timo külge ning tema oma endale ning tõstsin need omale õlgadele, siis samas mingit kannatanu raskust minu õlgadel siiski ei olnud ning kannatanud sai üsna kiiresti maa peale transporditud. Hoidsin lihtsalt meid seinast eemale.

Alla laskudes asusin kiiresti kanderaami kokku siduma – kuivõrd kannatanu oma kätega mind aidata ei tohtinud. Peas kummitasid pidevalt Toomase sõnad, et: „Kanderaam peab selleks ajaks valmis olema kui tema alla laskub.” Seda ma siiski teha ei suutnud. Vaid kaks põikipuud oli kanderaamile kinnitatud kui juba poisid all olid ning võtsid kanderaami tegemise enda peale. Kanderaam valmistati kohtunike poolt ette valmistatud üsna läbi painduvatest puust pulkadest, millest kaks olid u 2m ning 3 u 60cm. Kanderaami ühendasime kolme 5m rapsakaga ning põimisime 40m põhiköiest võrgustiku. Nõue oli teha vähemalt 7 köiest risti ning üle ühe poolhaarav või seasõrg kinnitamiseks. Kannatanu seoti põhjalikult kanderaami külge kinni – kaasa arvatud pea. Ning Johannes ja Toomas haarasid kanderaami ning kihutasid jooksurajale. Mina sörkisin niisama järel. Päästetööd said tehtud umbes poole tunniga, koos trahviminutitega oli meie aeg 32 minutit.

Kaljutrassile läksime kolmandatena. Toomas „ujus” st liikus köitega Johannese julgestuses üle „vee” ehk koha, millest me pidime ülesõiduköied üle pingutama. Toomas tõusis nii meeskonna kui kohtunikujulgestuses kuni 2-3m kõrgusel veskil oleva nn kaljunukini – tegi jaama ning julgestuspunkti. Meie aga pidime Timo ja Johannesega peale panema pingutussüsteemi. Ühe korraga pingutus lõplikult ei õnnestunud aga teisel korral tegime otsuse, et sellest piisab. Kuigi väike kõhklus jäi hinge, kas ikka veepuudet ei teki – õnneks ei tekkinud. Küll aga õnnestus ülesõidul ristis julgestusköite ja minu saateköie sõidukarabiini ühendamise tõttu trahvipunkte koguda.

Minu nn jõeületus nägi enam vähem välja nii, et ma ei jõudnud käsi piisavalt kiiresti eest ära liigutada, sest Timo tiris meeletu kiirusega. Selleks hetkeks kui mina olin jõudnud üle – oli mängitud liikumisjärjekord ümber. Johannes oli juba kusagil kõrgustes, Toomas minemas järgi ning Timo valmistus samuti minekuks järgi. Niisiis puhtisin maha jäetud musta köie veel kokku ja panin rohelise köie otsa enda külge, võtsin jaamast hulgaliselt slinge ja vidinaid maha  (täiesti üllatatud nende kogusest) ning asusin Johannese julgestuses veskiseina mööda üles šumaaritama. Üleval aga kiirelt laskumisseade peale ning tagasi alla. Viimasena laskus kahekordsel köiel ning minu ülevaltjulgestuses Johannes. Järgmisena tuli tõusta korstnast üles.

Tegelikult siis kui meie Johannesega alles veski otsas möllasime oli Timo jõudnud juba mööda korsten üles kablutada Toomase alt- kui ka kohtunikujulgestuses. Käis ära korstnatipus ning kinnitas teistele šumaaritamiseks põhiköie. Ülevalt käisid läbi ka 2X10kg kotid, mida jah meil tuli terve kaljutrass kaasas vedada. Šumaaritamine oli lihtne, kuigi korraks korstna otsa minek samal ajal enesejulgestuses vaid kummalise toru küljes, ei tundunud just eriliselt julgestatuna. Kaljutrassi lõpp oli enesejulgestuses kalju külge ettevalmistatud jaamas.

Kuna kaljutrassi julgestus toimus rohumaal, siis mingil seletamatul põhjusel jäi üks köieots siiski kinnitamata ja selle eest saime ka trahviminutid.

Koos trahviminutitega oli meie kaljutrassi läbimise aeg 1 tund ja 17 sekundit.

Kokkuvõttes võib öelda, et võistkond oli tubli (ikkagi EMV matkatehnika kuld) nii individuaalselt kui ka meeskondlikult! Samas arenguruumi on veel väga palju ning uusi tehnikaid võiks enne võistlusi ühtlasi läbi harjutada – seega seiklusi jätkub veel edaspidigi …