360 tiim Eesti meister mägimatka tehnikas!

Helen kirjutas võistlusest nii!

15. mail toimusid Karula veskil Viljandimaal Eesti meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas. Sel aastal õnnestus 360-l kokku panna väga edev võistkond koosseisus Johannes Vind, Tõnn Võsu, mina (Helen Korju) ja kaptenina Priit Joosu. Väike probleem oli muidugi selles, et meil ei olnud aega oma oskusi/teadmisi kokku treenida. Tundub samas, et me ei olnud ainsad, kellel sama mure oli. Ja tundub, et see mure on aastast-aastasse osalevatel võistkondadel krooniliseks muutunud. Aga matkatehnika võistlused on eelkõige kohaks, kus osalejad saavad ühest küljest oma oskused ja teadmised proovile panna aga teisest küljest õppida ja kogeda läbi teiste osalejate jälgimise uusi tehnilisi võtteid ja seega tuvastada uusi lahendusi erinevatele olukordadele. Ja seetõttu me ei lasknud ennast kokku treenimatusest heidutada. Ja me ei lasknud ennast isegi mitte heidutada ilmast – mis oma heitliku vihma ja tuulega püüdis meid pidevalt kimbutada.

Karula veski andis nagu alati mõnusalt matkaliku ja mägise meeleolu. Tavapäraselt tehti õhtul sauna ja soojendati/kuivatati end ka päeval kamina ääres. Ööbimiseks sai kasutada veski ruume või oma telke, mida sai mõnusasti veski ümber murule paigutada.

Võistluseelsel hommikul oli kõigil juhendid läbi loetud ja tekkinud küsimusi. Ja neid oli hulganisti ning neid kõiki saime rajameistrile (Toomas Holmberg) ja peakohtunikule (Kristjan-Erik Suurväli) esitada juba laupäeva õhtul kell 21 radade tutvustamisel. Kokku oli võistkondi 5. Lisaks 360-le, Firn, JKA 1, JKA 2 ning Stepihundid.

Võistluse sai tinglikult jagada kaheks etapiks – lühike ja pikk trass ning kolmeks rajaks, kuna lühike etapp jagunes omakorda kaheks rajaks – A ja B. Ülesandeks A rajal oli julgestajal altjulgestuses kaljutrassi roninud võistleja, kes oli muutunud kergesti kannatanuks toimetada üle nn kaljulõhe kohtunike märgistatud kasti. Kusjuures julgestaja võis üks kord ronijani liikuda. B raja ülesandeks oli tõusta vertikaalselt tugiköiel ilma haaratsiteta, teha jaam ja perila teise ronija tõusuks ja laskuda. Täpsemad juhendid ja trassikirjeldused leiad Matkaliidu veebilehelt: http://www.matkaliit.ee/12095.

Põnevust andis juurde see, et kõikidel oli võimalus lühikeseks rajaks ette valmistuda, kuna rajatutvustus oli juhendina varasemalt kättesaadav. Lisaks oli huvitavaks lahendiks võistkonnaliikmete loosi teel jaotamine erinevatele radadele. See oli väga hea lahendus, kuna taoliselt oli sisuliselt kõikidel võistkonnaliikmetel võimalus oma oskusi proovile panna.

Tänu Tõnni väga heale loosiõnnele saime me teisena startida lühikestele radadele ja neljandana pikale rajale. Meie Johannesega saime läbimiseks A-raja ning Priit koos Tõnniga B-raja. Pikal rajal loositi mind kergesti kannatanuks ning Johannest raskesti kannatanuks. See tähendas, et loos oli kooskõlas kõikide meie plaanidega rajad edukalt läbida. Meil oli strateegiana kõik rajad läbi arutatud, et sisuliselt kõik oleksid võimelised kõiki raja osasid oskuslikult läbida. Lisaks komplekteerisid poisid iga stardi eel kõik varustuse nii, et oleks aru saada, mis raja osas, mis varustust peaks kasutatama. Kõik oli nüüd kinni vaid meis endis. Ideaalis arutasime, et lühikese raja läbimiseks peaks kuluma 18-20 minutit ning pika raja läbimiseks 40 min kuni tund. Ise ma nii optimistlik oma mõtetes ei olnud ning pabistasin ikka tõsiselt … eriti selle pika raja eelselt. Kõige rohkem kartsin ma, et kusagil jääb mingil põhjusel köiest puudu. Pean tunnistama, et rajatutvustusel arvasin tõsiselt, et mitte ühelgi võistkonnal ei ole võimalik pikk rada kontrollaja piires ära lõpetada.

Lühikeste radade stardis olid eesronijateks Johannes ja Priit. Johannes liikus altjulgestuses kuute ekspressi kasutades 10m kõrgusele veski ääreni. Muutus seejärel kannatanuks ning lasti minu poolt nii 2,5m kõrgusele maapinnast. Seejärel sain fikseerida julgestusseadme ja kinnitada julgestusköie itaalia sõlme, ülekäesõlme ja karabiiniga jaama, mis oli kohtunike poolt ette valmistatud. Liikusin mööda teist, jaama kinnitatud köit, haaravaga kuni Johanneseni, kelle külge kinnitasin lõhest üle vinnamiseks köie vöösse. Liikusin tagasi jaama ning tegin läbi rulliku, mille ees oli haarav ning haaratsi, mis oli vöösse kinnitatud, vinnamise süsteemi. Oleks võinud plokisüsteemis muidugi haaratsi külge veel ka karabiini asemel rulliku panna aga ma mõtlesin, et see võtab aega ja seda palju ju polnud. Seega tuli toorest jõudu kasutada! Tirimine oli raske, sest muru oli libe ja ega noh jõudu ka palju pole. Sai ikka paar korda külge maha pandud. Kuid võistkonnaliikmed ja muu seltskond elas väga tõhusalt kaasa ning ühel hetkel oligi Johannes kenasti kohtunike ruudus. Kui köied maha said siis oli veidi üle 25 minuti aega kulunud. Priit samal ajal liikus kahe haarava sõlmega – ühega vööst ja teisega jalgade ümber vertikaalsel köiel kuni 10m üles lae alla nn negatiivini, tegi sinna jaama ning julgestas Tõnni, kes liikus üsna kiiresti üles. Seejärel organiseeriti laskumine ja mõlemad võistlejad said kiiresti alla. Köied maha ja aeg läks kinni üsna samal ajal kui meie Johannesega lõpetasime. Kokkuvõttes oli meie meeskond lühikeste radade üldarvestuses kõige kiirem, kuigi meil õnnestus saada 3 trahviminutit. A-raja kiiremaks samas olid Firnikad – eriti tublilt tegutses Merili. Tema sai ka selle eest lõpetamisel eriauhinna.

Pika raja stardini oli palju aega, sest me startisime alles neljandatena – seega me saime veel kõvasti vaielda ja arutada ning ühtlasi lihvida oma raja läbimise elemente. Plaan tuli tõsiselt hea. Tõnn pidi liikuma altjulgestuses kuni kohtuniku jaamani, kust tuli läbi panna julgestus. Kohtuniku jaama kõrvale tuli teha jaam, kuhu kinnitada perila järgmistele ronijatele haaratsiga tõusmiseks. Priit julgestas Tõnni horisontaalselt traaversit tehes kuni teise jaama kohani, kuhu tuli samuti ise jaam teha. Teisena ronis Johannes, kelle ülesandeks liikuda kuni teise jaamani ning valmistuda kannatanu vinnamiseks. Kolmandana ronis Priit, enne mulle kui kannatanule kõik köieotsad külge pannes. Mind vinnati esimesse jaama neljandana üles Priidu poolt, samal ajal Tõnn julgestas mind. Priidu sõnul oli see raske ja vaevarikas protsess – minule tundus aga et lendasin nagu kuul – ei suutnud piisavalt kiiresti jalgu liigutada kui edasi tiriti. Edasi lasti kannatanu ehk mina alla akende juurde, ikka veel Tõnni julgestuses. Veidi oli seal pusimist, sest üks köieots jäi mulle külge algul panemata ja Priit sai jälle mõnusalt toorest jõudu kasutades vinnata. Kannatanu liikus akende vahelt läbi ning edasi vinnasid ja julgestasid Tõnn ja Johannes mu teise jaama. Priit tuli esimesest jaamast ära teise jaama ning Tõnn liikus üles veski katusele, kus kiirelt telgi kokku pani (telgi kokkupanek oli üks üllatuslikumaid lisaülesandeid rajal). Järgmisena liikus katusele Priit ning üheskoos tiriti ja lükati ka mind kannatanuna katuseäärele. Samal ajal kui poisid katusel tegutsesid ei saanud ma suurt miskit abiks olla, kuna kõik juba kiirelt tehtud sai – jaam laskumiseks ja kannatanu laskmiseks ja köied maha ja peale jne. Ma ronisin kannatanuna telki ning paranesin imepäraselt. Johannes, kes telki oli roninud ja raskesti kannatanuks muutunud sisuliselt visati telgiuksest välja hooga kuni järgmise platvormini. Soovides veidigi kasulik olla panin telki kokku, kuni mulle öeldi, et kebigu ma alla nüüd ja kohe. Alla jõudnuna asusin julgestama raskesti kannatanu transporti. Tõnn laskus Johannes seljas veidi ebaõnnestunult, ehk kannatanud jalg väidetavalt puudutas maad enne julgestajat – kuigi me püüdsime kannatanut hoida maast eemal – no sellest saime ka trahvi. Priidul jäi üle teha topeltköiel laskumine, lisaks oli tal ülaltjulgestus ning laskus jaama. Vabanenud köitest tegime kiiresti kookoni, kinnitades slingidega Johannese pea rinnale. Viimaks asusime tegema auringi ümber veski liigselt kiiresti ning kukkusime libedal murul kõik külili aga see ei morjendanud meie võistlusvaimu ning üles tõustes jätkasime vapralt kuni finišini. Aega kulus kokku 1 tund ja 2 minutit.

Kokkuvõttes osutus 360.ee võistkond ainukeseks, kes oli võimeline põhiraja läbima kontrollajas ja seetõttu koos lühikese raja edukate tulemustega premeeriti meid esikohaga. Firni võistkond tuli teisele auhinnalisele kohale ning oli samuti väga tubli. Kolmandaks osutusid Stepihundid. Võistlus ise aga andis paljugi, millele mõelda ning tõi välja elemendid, mida harjutada. Rajad olid tegevusrohked ning põnevad ning väga hea oli see, et erinevad võistkonnad kasutasid siiski veidi erinevaid võtteid, mida oli huvitav jälgida ka kõrvalseisjana. Tuleb kindlasti toonitada, et meie võistkonnal oli radade läbimiseks väga hea strateegia välja mõeldud. Niisamuti nagu meil oli ka väga hästi koos töötav meeskond, minu arvates. Ja kui me oleksime oma tõsiselt head plaanid ka 100% korrektselt läbinud, siis me oleksime saanud oma esinemist veelgi kiiremini teostada. Ehk, et olenemata sellest, et loomulikult olime VÄGA-VÄGA TUBLID, siis arenguruumi on ikka veel ja veel …