360 KRAADI matkajuht Keidi Sagor käis Pacific Crest Trailil

Pacific Crest Trail

360 KRAADI matkajuht Keidi Sagor meenutab Pacific Crest Traili: “Sa astud ja loendad peas 1-2-1-2, pole aimugi miks.” Pacific Crest Trail ehk PCT on Ameerika üks pikimatest matkaradadest (4265 kilomeetrit), mis ulatub Mehhikost Kanadasse, läbides California, Oregoni ja Washingtoni osariike.

Rada on jagatud 30 osaks: 18 osa Californias, 7 Oregonis ja 5 Washingtonis. Iga lõigu keskmine pikkus on 146 kilomeetrit (91 miili). Selle sama pika matkaretke võttis ette ka meie tore matkajuht Keidi. “Kohe algusest peale, kui selle kohta lugesin ja videoid nägin, teadsin ma, et just see on minu rada, mida ma käima pean.” Kaasa võttis ta tavaliseks matkaks vajaminevad asjad ja asus kaardi järgi seiklema. 

Keidi alustas oma teekonda Mehhiko piirilt 16. märtsil 2022 ja jõudis Kanadasse 25. august 2022. Pärast kuut kuud seiklemist olid emotsioonid meeletud ja kogemus midagi sellist, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. 

Keidi koges väga erinevaid tundeid ja emotsioone ning nägi ja tajus erinevaid keskkondi. Rada oli Keidi jaoks jagatud viieks: kõrb, Sierra, Põhja-California, Oregon ja Washington. “Tegelikult kogu see retk lendas linnutiivul. Mäletan, kuidas kõrbes olles aeg justkui venis, sest polnud mägesid ja pidime matkama lauspäikese käes.” Kõrbes olid vaated üsna sarnased. Kõige rohkem oodati Sierra Nevadasid, sest seal oli lumi, kõrgused ja vägevad vaated.

Kõrbest väljumine käis väga kiiresti, ei jõudnud isegi märgata, kui juba paistsid eemalt täiesti teistsugused vaated. “Mida kõrgemale me ronisime, seda rohkem lund ja külma saime, mis oli meeletult mõnus vaheldus kuivale kõrbele.” Peale kõrbe läbimist viibis Keidi iga päev 3000–4000 m kõrgusel. Igal varahommikul pidi ta mäekurust üle ronima, sest lumi oli siis veel kandevõimeline, vastasel juhul oleksid nad lihtsalt läbi lume vajunud.

Peale lume oli Sierrades palju lumesulamisest tekkinud kiirevoolulisi veeületusi ja koski, mis vohisesid üle raja, või jõgesid, mis olid üle kallaste tõusnud. Mõnikord olid veekogud peale lõunat juba sama sügavad kui inimesed ise. Kui veekogu ületada ei saanud, tuli teisel pool veekogu telkida ning oodata, et veetase alaneks. “Mõnikord tuli ärgata isegi kella 3-4 ajal, et jõuaks kõik asjad varakult  ära teha.”

Matkajad kasutasid sellist äppi nagu FarOut. FarOudis oli kogu rada märgitud, tuli lihtsalt punast joont jälgida ning jõuda Mehhikost Kanadasse. Peale rajakaardi olid abiks teekonna peale märgitud potentsiaalsed veevõtukohad, telkimise alad, jõgede ületused ja mäekurude asukohad ning palju muud. Eriti mugavaks tegi äpi kasutamise asjaolu, et kõikidele asukohtadele olid teised matkajad juba eelnevalt kommentaare jätnud – kellaajad jõgede ületamiseks, jõe ja lume sügavus ja ka turvalisus.

“Sierrades oli kõige mõnusam see, et olime täiesti eemal igasugusest tsivilisatsioonist, isegi lennukid ei lennanud sealt üle. See tähendas ka seda, et korraga tassisime 7–10 päeva toitu kaasas. Esialgu oli kott väga raske, aga sellega harjus ära, iga päevaga läks kott järjest kergemaks.” Et Sierradest PCT pealt maha saada ja jõuda inimasustuseni, tuli läbida kõrval olevaid matkaradu, mis lisasid rajale kohati kuni 16 kilomeetrit juurde.

“Mäletan oma viimast lisaraja võtmist Sierrades ja seda, kui viimasest mäest alla kõndisin ja lõpuks tavainimestega täidetud parklat nägin. Seal olid WC-d, autod ja mu sõbrad. Ma olin nii õnnelik, et jooksin tantsides ja kiljudes mäest alla, hõisates “Me saime hakkama, me oleme all!’’, lõime kõik patsu ja kallistasime, sest olime saanud hakkama millegi päris raskega. Meid ootasid ees linnapäevad päris toidu, duši ja voodiga.”

California osariigi viimane lõik oli Põhja-California. “Esialgu kartsin seda, sest kõik rääkisid, et see on täpselt nagu kõrb ja matkajaid tabab n-ö “California blues’” ning paljud annavad alla või jätavad selle osa vahele.” Olenemata sellistest juttudest suutis Keidi selle väga edukalt läbida. “Minu arvates oli see täiesti erinev kõigest, kust just läbi olin käinud! Tõsi, seal oli väga palju põlenud alasid, aga ka need olid minu jaoks põnevad, sest ma polnud kunagi näinud nii suuri põlenud alasid. Samuti tundsin, et olin tugevamaks saanud. Jõudsin kõndida järjest rohkem kilomeetreid ja ülesmäkke minekul võhma jätkus. Seega tahtsin end proovile panna ja hakkasin pingutama ja iseendaga võistlema, et kui palju ma päevas jalutada jõuan.”

Keidi isiklikuks rekordiks jäi 56 kilomeetrit ehk 35 miili päevas, koos pausidega. Kõikidest osariikidest kõige lihtsam pidi juttude järgi olema Oregon, sest see on lame. Aga USA lame maa ja Eesti lame maa on väga erinevad. “Tõsi, oli üsna palju veidi tasasel maal käimist, aga mis Oregoni raskeks tegi olid sääsed. Kohutavalt palju oli sääski, aga nii palju ilusaid järvi! Hommikul telgist välja ronides, kuni õhtuni telki tagasi ronides, oli suur võitlus sääskedega, kes tahtsid meid elusalt ära süüa. Ainuke viis ellu jääda oli meeletu kiirusega edasi liikuda ja end samal ajal karmi sääsetõrjega üle ujutada. Ühel päeval ei suutnud ma isegi lõunapausi teha, sest sääski ja kärbseid oli nii meeletult palju ja iga kord, kui hoo maha võtsid või istumise peale mõtlesid, olid nad juba su kallal. See päev ma viha-kõndisin kiiresti ja ihuüksinda laagrisse, kuhu õhtuks jõudsid ka mu matkasõbrad.” 

“Ja nii kiiresti jõudiski kohale selle raja viimane lõik ehk kõige vägevam Washington. Vägev Washington, sest seda ta oli ja ilmselgelt ka minu lemmik. Sest need mäed ja vaated järgmistele mägedele on lihtsalt kirjeldamatult ilusad. Kogu aeg oli tunne, et kõnnin kusagil pildi peal ja see ei saa ju reaalne olla. Palju räägivad, et see on füüsiliselt raja kõige raskem osa, aga selleks ajaks oled sa ka kõige tugevam ning rada on lihtsalt nii ilus, et sa ei panegi tähele, kas asi on raske või mitte, sest ümberringi on kõik lihtsalt nii imeline!”

Alla andmise tunnet Keidi ei tundnud.  Tagantjärgi pilte vaadates ja rada meenutades tulevad talle meelde hetked, mis võisid olla natukene raskemad. Pacific Crest Traili läbimine oli Keidi jaoks meeletu kogemus. “Ma olen alati armastanud Eestimaa loodust oma ilu ja mitmekülgsuse poolest. Aga nüüd pärast kuut kuud mägedes matkamist mõistan, et ma pole oma elus veel näinud midagi lamedamat kui on Eestimaa.”

Väga lahe ja julge ettevõtmine Keidi Sagori poolt! Suured kiidusõnad Sulle ja julgeid, seiklusterohkeid matku edaspidiseks!