Üks emotsioon ühest uisumatkast

Ma ei tea kas sellel sügisel saab suurepärast jääd või ei saa. Aga siin emotsioonid ühest suurepärasest räätsa-uisumatkast rabasse.  Parim rabauisutamise aeg on just talve hakul, vahetult pärast esimesi külmasid. Mida varem külmad saabuvad, seda suurem osa rabade värviküllusest alles on.

Rühm matkajaid liigub räätsadega rabas. Uisud on kaasas lootusega proovida maailma parimat jääd. Raba ei ole tavapäraselt vetruv, aga ka mitte kivikõva. Räätsadest on palju kasu. Kaugel ees hakkavad paistma väiksed laukad. Rühmaliikmed ohkavad – mustavad laukad on ilmselgelt lahti. Lähemale jõudes kartus süveneb. Ees paistab sügavmust veepind. Ei mingit märki jääst. Eesliikuv instruktor hakkab lauka äärde jõudnuna jää puuri lahti harutama. Miks? Kas ta hakkab vett puurima?

Laukal on siiski jää peal. Aga see ei saa olla paks. Muidu ta nii hästi läbi ei paistaks. Jääle keegi astuda ei julge. Instruktor puurib ja puurib. Terasjää on kõva. Puur lõikab teda aeglaselt. Lõpuks murrab puur läbi jää. Kaksteist sentimeetrit näitab mõõdik. Jää kannab ja kuidas veel! Keegi siiski jääle astuma ei tõtta. Mõistus tõrgub lihtsalt otse vette astumast. Julgemad teevad esimesed sammud jääl. Räätsa nagad tekitavad pinnale valged täkked. Nüüd on aeg kõigil proovida. Läbi jää jõllitades on võimalik näha rabavee liikumist jääkihi all.

Laukaid on nüüd järjest tihemini. Liikumine jääl on kergem kui rabapinnasel ja marsruut valitakse mööda laukaid. Iga kord jääle astudes on väike värin hinges. Uisutatakse suurtel mitmekümnest laukast koosnevatel süsteemidel. Sellistel on raja pikkuseks isegi mitu kilomeetrit. Uisutamine maailma parimal jääl võib alata.

Kõigepealt võtavad instruktorid ette jääluure. Kuigi esimese mõõtmisega saame jälle 12 sentimeetrit ei tähenda see, et igal pool on ohutu.  Instruktorid uisutavad läbi kõikvõimalikud sopid. Eriti tähelepanelikult jälgitakse igasuguseid kitsamaid kohti. Sealt võib liikuv vesi jääteket pärssida. Samal ajal panevad inimesed juba matkauisud alla ning astuvad jääle.

Maailma parim jää on küll väga sile, aga ka kuratlikult kõva. Kes tunneb, et uisk vajab teritamist saab seda sealsamas teha lasta. Seejärel on lihtsalt nauding. Tunnen ennast nagu laps. Kihutan ühest lauka äärest teise. Esimesest sopist viimasesse. Kurvitades. Teised teevad sedasama.

Keda huvitab võib koos instruktoriga matkauisutehnikat lihvida. Siis ongi juba aeg koju minna.

Paari nädala pärast on see paradiis kadunud ja otsida tuleb uut. Kui jää ei ole kattunud lumega, siis on temasse hakanud tekkima esimesed õhumullid, mis muudavad jää kevadeks valgeks ning pehkinuks. Hoolimata Eesti heast strateegilisest asukohast ei ole iga aasta hea uisuaasta. Uisujääd tasub valida hoolikalt ning sobiva jää tekkimisel tegutseda kiiresti. Elamus on seda väärt.

Jääle minek on ohtlik! Alati kanna kaasas jäänaaskleid ning veekindlalt pakitud varuriideid. Tunne jää tekke eripärasid ning jääl liikudes järgi reegleid. Jääle ei minda kunagi üksi.

Uisumatkadest loe lähemalt uisumatka lehel.

{multithumb thumb_width=150 thumb_height=100}