Räätsadega ilvese jälgedes

Enne Scarletti saabumist tekkis lumesadudesse mõnepäevane vahe – superolud metsloomade jälgede vaatamiseks. Panin jõululaupäeval enne pidusööki räätsad alla ja tegin mõnetunnise matka Linnuraba ääres Raplamaal.

Kohe maantee äärest leidsin värske ilvese sammurea, oli pikki mootorsaani rada jalutanud.

 

 

 

 

 

 

 

Umbes kilomeeter edasi märkasin raja ääres lohistamise jälge. Kümmekond meetrit kaugemalt leidsingi ilvese saagi, murtud metskitse. Metsakassid toituvad kitsest 3-4 päeva ja sel ajal nad püsivad läheduses. Selle kitsega oli ilves lõpetamas, või juba lõpetanud.

 

 

 

 

 

 

 

Edasi matkates kaotasin ilvese jäljerea ja jalutsin niisama mööda metsalagendikku. Varsti sattusin uuele suure „käpalise“ jäljereale ja pikemalt süvenemata jalutasin seda mööda edasi. Peagi jõudsin märgistuskohani, mis kahtlusi tekitas, sest nii suurt kollast laiku ilvesest maha jääda ei tohiks.

 

 

 

 

 

 

 

Asja lähemalt uurides said kahtlused kinnitust, siit oli läinud hoopis hundikari.  Lynx tracking oli endalegi märkamatult läbi saanud ja algas wolf tracking. Jäljed polnud küll verivärsked, aga need kuulusid vähemalt neljale-viiele võsavillemile. Vahepeal olid mõned hallivatimehed karjast eraldunud ja uurinud põdra magamisaset, võimalik et põdra püsti ajanud.

 

 

 

 

 

 

 

Hundiradadest eemaldudes leidsin taas ilveste jälgi, sedakorda pesakonna omi. Praegu peaks ilveselapsed enamasti koos emaga liikuma. Kui ema jahti peab, võib ta pojad mõneks ajaks üksi jätta. Nüüd on ilvesekutsikad juba nii suured, et nad kogu aeg paigal ei püsi. Nii leidsime mõni päev varem meie Alutaguse karuvarje juurest üksikud ilvesekutsika jäljed. Täiskasvanud looma jälgedest on need väiksemad, nii 4-5 cm läbimõõduga.

 

 

 

 

 

 

 

 

Tagasi auto poole matkates möödusin veel ühest jahipidamise kohast. Metsaheinamaa lumel võis näha tõenäoliselt händkaku tiivalaotust. Eelkõige händkakule vihjasid linnu suurus ja „käpajäljed“. Tiivaulatus oli praktilisel räätsa pikkune.

 

 

 

 

 

 

 

Nii suurtest lindudest sukeldub meil veel lumme hiirte järele habekakk, kes viimastel aastatel on ilmunud Alutaguse metsadesse. Habekaku esinemine Lääne-Eestis on aga vähem tõenäoline. Veel kindlamaks jälje eristamise tunnuseks peetakse hiirte püüdmise tehnikat. Nimelt rabab habekakk sügava lume korral hiiri pea ees ja händkakk harilikult jalad ees. Lumel olevat jälge lähemalt uurides on võimalik sellel vahet teha. Pildil on kõige kõrgemal arvatava hännaka kaks jalajälge ilusasti näha.

 

 

 

 

 

 

 

 

Palju elamusi lühikesel retkel, loodus kutsub!