Oktoobrikuu „Eesti Looduses“ on jutt Hanikatsist

Oktoobri „Eesti Looduses“ kirjutab Tapio Vares pika ja põhjaliku loo Hanikatsist. Artiklit illustreerivad ka mitmed joonistused.

No comments:

„Imekombel leidub ka siinpool Läänemerd üks maalapp, kus sageli võid sootuks unustada, et viibid nii kaugel põhjas. Hanikatsi on kummaline erand. Sellel laiul on ülekaalus keskeuroopalik taimkate, mis sageli pakub väga lõunaeuroopalikke pilte“

„Sääraseid peatuma sundivaid looduspilte võis Hanikatsil leida kogu nädala vältel.“

„Hanikasti on Eesti taimerikkamaid maakilde“

„Hanikatsi ongi vast eelkõige iidsete tammede saar. …, siis Hanikatsile on sedatüüpi maalilisi tammi jaganud kamaluga. … . Kuidas küll see maakild on nõnda arusaamatult rikas, samal ajal kui kõrval terve suur Hiiumaa ilmutab vaoshoitud, kasinat põhjamaist palet?“

„Paar eakat tammejässi elab veel lauda juures, küünitades üle kadakavõsa ja tuletades jällegi meelde maastikke lõunapool Alpe“

„Laiu lõunarannikul asub veel üks Hanikatsi tippude tippe – Rootsimaa mets. „

„Kuid Hanikasti on ka suurte pärnade saar, millest mul polnud seni aimugi“

„Oli veidi unenäoline tunne. See oli muinasmets, Rootsimaa muinasmets“

„Olin valmis toona ja olen nõus praegugi kinnitama: seesugune lammaste hooldatud lodjapuu-türnpuu kadastik on üks kaunemaid maastikke, mida üldse võib kujutleda“

„Meri rullis laineid karedale rannale… . Ühe hetkega olin tagasi keset põhjamaist loodust“

„Kummaline vastuolu valitseb selle sõbraliku ilmega saarekese ning tema inimpärandiga maja vahel. Maja, kus öösiti pole asjad kunagi sellised, kui päevsel ajal selge mõistusega endale kinnitada üritad“