Võistkond SF360K seiklusspordi võistlusel XDream’i teisel etapil Rõuges 5.06.2011

Siim kirjutas võistlusest nii:

SF360K võistkonda kuuluvad Timo, Terje ja Siim. Rõuge etapp oli meile juba teiseks ühiseks võistluseks Xdream sarjas. Esimene võistlus oli sprint Tallinnas, mis meile andis ajaliselt juba korraliku tavavõistluse mõõdu välja .

Kuna me oleme sellised väiksed asjaarmastajad, siis me suurt kala püüdma ei läinud (loe jahtida kohta top10-s või top20-s). Meie eesmärgiks on rada läbida ning tunda rõõmu looduses liikumisest ning sõpradega koos olemisest. Tihti väljendub see rõõmu tundmine sellistel võistlustel läbi valu, eriti kui oled raja olnud juba +7h ja mõtled, et miks ma eelnevalt nii vähe trenni olen teinud.

Seekordsel seiklusspordi võistlusel hakkasid meie võistkonna seiklused pihta enne kui spordiks läks. Nimelt olime pühapäeva hommikul juba teel Põlvast Rõugesse, kui avastasin, et olen ära kaotanud kahe rattaraami (mis olid laenatud sõber Laurilt) lukkude võtmed, millega rattad katuse küljes kinni olid. Tõusis paanika, sest kui rattad on auto katusel kinni ja lukus, siis ei saa ka neid sealt kätte ning siis ei saa ka võistelda! Jätsime auto seisma ning selgus, et ainult üks ratas oli lukus. Seega oli meil kolme peale kaks ratast ning keegi meist ei tahtnud ühe rattaga kahekesi korraga sõita, otsustasime tagasi Põlva minna ning kiiruga võtmeid otsida. Aga mida me ei leidnud, oli võtmed. Isegi abiväest ei olnud kasu. Õnneks oli rattaraam sellist tüüpi, et mutrivõtmetega, kruvikeerajaga ja jõuga sai ratta auto katuselt kätte ning raami küljest vabastatud. Aga kõik see võttis aega ning meie järgmiseks ülesandeks oli õigeks ajaks starti jõuda. Võistluskeskusesse jõudsime u. 40 min enne starti (esialgselt plaanisime 1,5h). Liigutasime, end kõik väga kiirelt ning olimegi mõni minut enne starti stardialas, ilus võistkonna number 50 rinnas. Õnneks sai võistlus normaalselt alata.

Võistlus ise algas lühikese kanuu etapiga. Kõige osavam aerumees me tiimis on muidugi Timo ning talle on usaldatud kanuu tüürija ja suure töö tegija amet. Mina andsin ainult natuke juhiseid, mis suunas sõita. Kanuutamine toimus Rõuge järvistus ning oli vaja võtta 4 punkti. Kuna punktid olid erinevates järvedes, siis tuli mitu korda kanuud mööda maismaad ühest järvest teise tassida. Võtsime asja meile omases tempos ning kanuu lõpetasime 53 kohaga.

Edasi oli vaja joosta esimesse lisaülesandesse, milleks oli siis linnulaulude äraarvamine. Makist lasti viie erineva linnuliigi häälitsusi ning need pidi paberile kirja panema. Me ei tahtnud eriti seal aega raisata ning panime kiirelt midagi kirja, ilma et oleksime kõikide lindude hääli ära kuulanud. Saime täppi kolme linnuga: ronk, vares, tihane. Kahjuks eksisime eesti rahvuslinnu suitsupääsukese ning metsvindiga. Pärast valevastuste teadasaamist tekkis korra väike segadus, et kus on trahviringid või kus on karistusminutid nagu tavaliselt. Kaarti uurides selgus, et karistust peab kandma tükk maad hiljem.

Linnulaulud kuulatud jooksime võistluskeskusesse ning asusime rattaetapile, olime tõusnud mõned kohad kõrgemale, 48-ks. Ratta etapi kahe esimese punktiga (kogu võistluse KP8 ja KP9) tegime oma selle võistluse strateegiliselt kõige suurema vea. Legendi järgi oli KP8 all orus teeraja peal. Kuid mööda seda teed rattaga sõita polnud võimalik ning vahel kadus sootuks. Rattaid pidi tõukama läbi tihnikute, vedama üle mahalangenud puude jne. Kui olime juba kõvasti läbi võsa üritanud koos ratastega punkti jõuda, otsustasin, et jätaks rattad maha ja jookseks punktini ning siis tuleks rataste juurde tagasin ja pressiks siis ratastega mäest üles läände lageda peale ning sealt juba siis kruusateele. Siit see vale arvestus tuligi, tegelikult olime KP8-st veel väga kaugel ning pärast läbi metsa ratast mäest üles vedamine oli veel vaevalisem. Kui me KP8-s olime veel 53-l kohal, siis KP9-s olime langenud 64-ks. Olime kaotanud selle käiguga 15 minutit. Edasi proovisime selliseid suuremaid rumalusi vältida.

Järgmised punktid liikusime rahulikus tempos, suurematel teedel vedasime Timoga korda mööda Terjet. Eelmise päeva õhtul olime meisterdanud kummist, nöörist ja paarist karabiinist väikse vedamissüsteemi, et vajadusel saaks rattasõitu Terjele kergemaks teha. Härrasmehed peavad ju daamide eest hoolitsema J. Rajameister ei saanud otseloomulikult raja planeeringust välja jätta Suurt Munamäge, mille tippu tuli siis meil ratastega sõita.

Rattaetapi vahele oli planeeritud jooksu etapp, mis kujunes peamiselt kõndimis- ja ronimisetapiks. 3,8km jooksul vedas rajameister meid kaks korda Vällamäe tippu, mäe jalamilt tõusumeetreid u. 55m. Ja sealt muidu niisama üles ei saanudki, kui pidi ennast puudest ja okstest ülespoole tirima. Jooksuetapi lõpuks olime tõusnud mõned kohad – 59-ks.

Uuesti ratta selga ning järgmine suurem viga ei lasknud kaua oodata. KP20 teevalikul kahtlesin kaua, kas minna ringi mööda suurt teed või otsem ning mööda jalgrada. Sai otsustatud teise variandi kasuks ning meile tuli see kahjuks. Esiteks ühes teede hargnemises keerasime valele teele. Kui õigele teele tagasi saime, siis see tee kadus varsti rataste alt ära ning leidsime end jälle rattad käekõrval läbi võsa rammimas. Kaldusime liialt vasakule ning pidime tegema väikse lisaringi. Aga aega kulus parajalt.

Edasisel rattaetapil oli kaks lisaülesannet. Esimene oli punktis KP21, kus pidi suusatama Haanja suusakeskuse staadionil. Suuskadeks olid pikad u. 3m puidust lauad. Kõik kolm liiget astusid suuskade peale ning ühtse sammuga pidi edasi liikuma. See tuli meil suhtelist normaalselt välja, tagasipööre tekitas veidi komistamist, aga muidu OK. Selles punktis oli üks üllatus veel – võistkond „Vahuri inglid“, kes ise seekord rajal ei olnud, olid katnud laua võistlejatele rabarberi koogi, kilu võileibade, hapu kurgi, õlle, siidri ja vahuveiniga. Kiluvõileib ja paar lonksu õlut maitsesid taevalikult, selleks ajaks olime rajal olnud 4h 25min ning kohaks 61.

Ratast jäi veel sõita 3 punkti ning taas võistluskeskusesse minek, et edasi minna pikemale jooksuetapile. Jooksu etapp oli 7,5km millele järgnes lühike kanuutamine. Legendi oli märgitud kontrollaeg kanuu etapi lõpuks kl. 18:30. Meil oli kaks tundi aega. Aga väsimus oli juba päris suur ning päike kärsatas meid erakordselt tugevasti. Lootsime, et jõuame õigeks ajaks tagasi. Sellel etapil kostitas rajameister meid jälle järskude ja raskete tõusudega ning KP30-s otsustasime kõige kaugema punkti KP31 vahele jätta ja saada 45min trahvi. Kontrollajani oli 1h ning me olime selle etapi poole peal ning kartsime, et meid ei lubata viimasele jooksuetapile, kui me õigeks ajaks tagasi ei jõua.

Sellel jooksuetapil oli kaks lisaülesannet, esimene oli nn. jõejooks, kus tuli mööda jõe sängi joosta KP32-st KP33-e. See oli väga värskendav. Järgmine lisaülesanne ootas meid juba KP34-s, milleks oli zip-line üle järve kaks korda. Saatsime seda ülesannet täitma Timo, las lustib natuke . Mina ja Terje üritasime senikaua oma jalanõud liivast ja muust sodist puhastada. Ülesandelt saabudes jõudis Timo korraldajaid veel natuke noomida, kuna korraldajad ei jaganud ülesande sooritajale kiivreid.

Teine kanuuetapp oli õnneks lühike 1,8km ning selle suutsime kahlata meie jaoks normaalses tempos. Kanuu lõppu jõudsimegi 14 minutit enne kontrollaja lõppu. Seega arvame, et kaugeima punkti vahele jätmine oli õige samm. Nüüd saime minna viimasele jooksuetapile ning võtta sellest võistlusest meie jaoks maksimum. Traditsiooniliselt sai jälle palju mäest üles ronida, aga kuna võistluse lõpp oli lähedal, siis see meid eriti ei heidutanud. Lisaülesande alguspunkti KP41 leidmisega tekkis meil väheke probleeme. Metsas oli teid ja sihte veits rohkem kui kaardil ning see tekitas segadust ja kuna kaardiks oli Eesti Põhikaart, siis selle täpsus o-tehnilisuse seisukohast pole ka just maailma parim. Punkti leida aitasid kaasvõistlejad, kes punktis hõikasid oma kadumaläinud tiimikaaslasi. Hääle järgi saime punkti kätte. Ja nagu hiljem pärast võistlust tuligi välja, et see punkt oli vales kohas ning palju võistkondasi oli seal ikka väga palju aega kulutanud.

Punkt oli siis lisaülesande alguseks. Nüüd läksin lisaülesannet sooritama mina. Ülesanne algas jälle jõejooksuga, ainult et jõevesi oli kõvasti külmem ja jõgi rohkem risune mahalangenud puude tõttu. Ronimist jagus. Jõejooksu lõpus seisis kohtunik, kes siis vaatas näkku ja ütles, et sina ronid vasakust nõlvast üles. OK, mis seal ikka, täna ronitud küll juba. Üles jõudes ootas ees juba tuttav 360.ee tiim ning siis sai ka teatavaks mis vahe oli vasakul ja paremal nõlval. Nimelt vasaku nõlva ülesõit paremale tähendas end kätega mööda positiivse tõusuga trossi üle oru tõmmates, vastupidi aga sai lustides mööda langevat trossi üle oru sõita. Kiiver pandi pähe, rakmed jalga ning asusin teele. Ennast siis üle oru tõmmates kirusin saatust ning viimane veerand kujunes minu jaoks eriti raskeks. Mul muidu jõudu palju, aga nüüd oli see kõik mööda keha laiali ning kätesse oli suht vähe jäänud . Kuid kuidagi viisi jõudsin end oru teisele nõlvale sikutada. Pärast nn. ülesõitu pidi jälle jooksma mööda jõge kohta, kus Timo ja Terje mind ootasid ja olid kõik see aeg sääski ilusasti toitnud.

Oli jäänud veel ainult üks punkt ja FINIŠ. Ka viimane punkt polnud enam erakordne, sest tuli jälle ronida, sedakorda küll vaatlustorni tippu. No problems. Trepiastmed ära loetud, saimegi joosta finiši poole. SF360K lõpuajaks oli 8:19.23 + 45min trahvi ning kohaks 53. Ise jäime rahule. Kuna võitjatele kaotasime peaaegu 3h, siis meie puhul oli tegemist tõelise kestvusspordiga, sest üle 8h metsas joosta, rattaga sõita, kanuutada ja ronida, ronida, ronida pole naljaasi!

Järgmine kord siis Orissaares öine etapp. Ja kuna see on nn. pikk etapp (u. 50% pikem kui Rõuge), siis saame oma kestvust veelgi rohkem tõestada.