Tallinn-Helsingi 2006

Kuidas me kajakkidega Naissaarel käisime ja möödaminnes ka Helsigisse põikasime.

 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et Mihkel, olgugi kõikvõimalikel Nuustakutel käinuna, ei olnud aga veel KORDAGI Soomes käinud ja soomlasi nende geograafilisel levialal näinud.

 

Me Seikleja.com tiimiga arvasime, et piinlik lugu. Peab midagi ette võtma, muidu võib poiss veel jääda viimaseks eestlaseks, kes pole põdras olnud. Veensime Mihklit ja ennnäe, Mihkel otsustaski. Lubasime ka suure suuga, et tuleme kaasa ja toetame.

 

Aga mis Mihkel tegi? Tema ei tahtnud inimese kombel Soome minna, tema arvas heaks minna kajakiga, esiisade kombel, kui need esimesi piirituseliitreid üle vedasid. Mis teha, mis teha- meest sõnast, tuli „Kolgata tee“ istumise alla võtta … Mitmed sõbrad- tuttavad pidasid hulluks plaaniks- sõrmkübaratega merele!

 

Sobiva usaldusväärse ilmaprognoosi najal ajasime 15 augustil 2006 kolm ühemehekajakki Pirita jahisadamasse, pakkisime neisse oma 1001 asja, möllisime end piirivalves riigist välja ja järjekordne seiklus algas.

Kokpitti istusid Mihkel Sagar, Indrek Alas ja Valdek Udris, kõigil läbitud merel ka pikemaid vahemaid.

Tehnilisest varustusest tarisime kaasa GPSi, hädaabi kanalil töötava raadiosaatja, erinevad kompassid, korralikud merekaardid ja radaripeegeldi (telgi fiibervarda otsa torgatud õllepurk- täiesti töötav mudel muuseas!!!). Viimane on vajalik selleks, et tiheda liiklusega laevateede ületamisel end laevadele nähtavaks teha, eriti udus. Turva- ja saatelaevasid oli ka mitu- igaühele meist jätkus 2 ühemehekajakki küünarnukitundega toeks … mulle Indrek ja Mihkel, Mihklile mina ja Indrek jne.

 

Litsusime end Viimsi poolsaare ja Helsingi laevatee vahelt Aegnani. Nüüd oli vaja risti üle 2 km laiuse laevatee Naissaare põhjatipu peale välja libistada, aga laevu, kiireid ja aeglaseid, saalis edasi- tagasi, nagu kirjuid koeri kevadel. Mihkel helistas kuhugi tarka kohta, kust öeldi, et kohe väljuvad Tallinnast 2 kiirlaeva, laske need mööda ja siis andke tuld, jõuate üle enne, kui järgmised tulevad.

Kilometraaziks saime esimesel päeval umbes 26 km ja aega kulus 5 h- kiiret polnud, nautisime ilusat ilma, magusat nassvärki, vaatasime laevu. Palav oli, ma kiskusin kohe peale Piritalt väljumist end t-särgi väele.

Naissaare põhjatipus jäime laagrisse, tegime väga hilise lõunasupi, mis läks sujuvalt üle õhtupudruks- homseks vaja hullumoodi energiat laadida. Sihtisime binokliga vahet pidamata, kordamööda silmapiiri, et homset orientiiri, Porkkala majakat näha. Õhk ullult läbipaistmatu, vaid korraks puhus silmapiiri klaariks ja siis leidsime ka.

 

Uus ja tähtis päev algas kell 6 omikul. Meisterkokk Mihkel treis moosiga pudru kohapeal tarbimiseks ja lõunasöögivõilad vee peale. Süstad lükkasime veele kell 8 peaaegu tuulevaikuses. Meri kergelt säbruline, nagu ema vana pesulaud. Ees ootas avameri, kursiga 351º eesmärgiks Porkkala neem- lähim Soome maismaa Tallinnale. Naissaar haihtuis selja taga aina madalamaks ja udusemaks, aga eespool polnud ikka muud kui meri ja laevad.

 

Sõitsime Ruhnu ekspetsil (loe lähemalt Ruhnus retkest siit) valitud tsüklitega- 25 min aerutamist ja 5 min puhkust söögiks, joogiks, tagumiku mudimiseks ja põie tühjendamiseks. Lahe keskel nägime, et läänest tuleb kaugel reisilaev. Kui lähemale jõudis, paistis veidi kummalise välimusega teine- pole aknaid, pole lahmakat korstent. Pidasime aru, kas jõuame eest läbi või ei. Mõnda aega tegelesime eksistentsiaalse probleemiga, et mis siis saab, kui ei jõua eest läbi, et kas vahitüürimees märkab mitmekümne meetri kõrguselt meie pähklikoori merel või ei. Ja kui ei märka, et mis oleks siis plaan B …? Äkki arvasime, et jõuame ja andsime tuld … Märgati- näis, et võeti vist kiirust maha.

Jõudsime …

 

Teine erutav vahejuhtum oli, kui üks hallhüljes pidas Mihklit teiseks sõberhülgeks, kuid veendus oma eksituses alles Mihkli süsta kõrval pea veest välja torgates. Äkksukeldumise lained oleks Mihkli äärepealt kummuli ajanud!

;o))

 

Paar tundi ei paistnud maad ei eest ega tagant, siis äkki hakkas silmapiiril paistma pisike valge majakajupp- Porkala majakas. Kui juba Porkala neeme eesmised saared selgelt näha olid, saime ka üllatuslikult selgeks, et see punane, valge triibuga kauge laev, mis meie majakast vasakult paistis ega terve tunni-paari jooksul kuidagi lähemale ei tulnud, polegi laev, vaid meie tegelik orientiir- õige Porkala majakas. Siis lahenes ka eelnenud arvamuste mitmekesisus ja asendus optimistliku üksmeelega sõidusihi suhtes.

 

Muuseas, depressiooni ei tekitanud meis isegi teadmine, et see mereala, kus hetkel viibisime, on Soome sõja- või mereväe laskepolügoon. Aga siledast merepinnast ja õhus helisevast vaikusest järeldasime, et NATO ja Idablokk sallivad üksteist endiselt. Tore.

 

Saarte lähedal tegin Mihklile ettepaneku, et oleme juba tükk aega tagasi ületanud Soome riigipiiri, ta on Soomes juba kahte majakat, mitut saart ja hulga kajakaid näinud, et ehk aitab, läheks nüüd tagasi. Mihkel ei erutunud ettepanekust, tahtis jala ikka maha ka saada.

 

Saarte vahele sukeldudes sattusime keset kohalike laevateede rägastikku, ümberringi meremärke, nagu ratsahobusel sitta. Võtsime suuna Porkala sadamale, et end riiki sisse möllida.

Saarte vahele peidetud pisikese sadama piirivalvur arvas Mihkli perfektse eesti aktsendi järgi, et toodi „kovia miehia Tallinnasta“ ja tembeldas meile kohe vajalikud paberid valmis. Siis keelitas meid mitte ujuma minemast, sest kaldaäär oli paksult rohelist hõljumit täis- sinivetikas. Ei läinudki.

Koju helistades saime teada, et Tallinnas on rajuilm- hull tuul, paduvihm ja rahe! Meil oli vaid taeva pilve tõmmanud ja tibutas natuke. Ja kuna Mihkel oli veendunud, et tahab ka Helsingi ära näha, peame me homme ikkagi edasi aerutama. Ok.

 

Sadamast 4 km kaugusel randusime asustamata Stora Svärtö saarel (riigile kuuluv saar), olles Naissaarest alates 8,5 laisa tunniga selja taha jätnud linnulennult ca 45 km. Viisakate ja laiskadena lõime laagri püsti otse konteinerpeldiku ja prügikasti kõrvale. Meisterkokk tegi õhtusöögi ja siis me murdusime. Puuga pähe.

Ärkasime kella 22 paiku tuule kohina ja lainete müha peale. Telgi seina taga oli purgaa. Tormasime ummisjalu okstele riputet riideid päästma. Telgiesine sulnis mereväinake oli muutunud kiire vooluga ja lainevahuseks, mäslevaks Mississipiks, tuulepuhangud küündisid kuni 16 m/s.

Nii, telefoni teel kodustelt kuuldud väike torm Tallinnas jõudis ka siia.

Õhtupimeduse veetsime loomulikult süües, juues, veel kord süües ja tähti vaadates.

 

17 august algas jälle kell 6. Tuule kiirus endiselt erutav, lained vahus. Miskit, kõhud täis, laager kokku ja Helsingi poole punuma. Väga tugeva tagantuule ja kõrge tagantlainega- saame kiiresti kohale.

Pahaaimamatult Mihklile ja Indrekule saarte vahel järgnedes, leidsin end ühtäkki keset merd, saarestiku ja avamere piiril- lühim tee Helsingini, ca 35 km.

Hull suure mere laine käis lõunast peale. Enamasti oli OK, lainekõrgus mitte alla 1 m, kuid aeg ajalt üllatasid selja tagant ka 2 meetrised „koletised“. Ja neid oli alati paar-kolm järjest. Selliste vahelt polnud ei maad ega kamraade näha- veesein ees, veesein taga ja külgedel. Sellistes oleme varem seiklejakommi poistega Vääna- Jõesuus korduvalt harjutanud ja lõbusalt surfanud, aga Väänas, kui ümber lähed, maandud minuti pärast pehmelt kaldaliiva. Siin aga … maa on kaugel. Õnneks vähemalt oli vesi soe nagu supp.

Poolel distantsil hakkasin asjaga juba harjuma ja nautima seda põrgut, kuid algul oli küll tahtmine „põgeneda kus kurat“, saarte vahele varju ja sealtkaudu Helsingini mõlada.

Võimas on oma ihusilmaga kogeda sellist lainemöllu merepinna tasandilt, eriti alguses, kui kogemus oli veel uus, kui polnud kindel, kas suudan hakkama saada. Kui tekkis arusaamine, kuidas seda mitme muutujaga võrrandit lahendada, asendus ebalus naudinguga. Kõnekeeles katkematu adrenaliinilaks.

 

Kõige kõrgemate lainete harjad hakkasid murduma, muutusid vahuseks. Kui sihuke sind selja tagant enda harjale tõstis, nii, et nii vöör kui ka ahter õhus rippusid, siis vajus süsta keskosa üle teki vee alla, sest kitsas lainehari ei suutnud paati vee peal hoida. Aeg ajalt niimoodi kaenla alt sisselahmiv ja jalgevahele nõrguv kruusitäis merevett aitasid ka vaimu erguna hoida.

Kogu aeg pidid oma olemasolu eest võitlema, iga tagant hiiliv lainemürakas püüdis süstal külge ette keerata, et siis võidukalt sulle su koht kätte näidata- süsta kõrval vees hulpimas.

Mihkel ja Indrek tundsid end selgelt kindlamini, aga lõpupoole surfasin nagu nemadki suurtel lainetel juba samasuguse mõnuga ja indiaanlasena huilates.

 

Kui Helsingi kesklinna ja sadama tornid paistma hakkasid, lisandus uus rõõm. Kurat, asi saab tehtud! Ja polnudki nii raske, kui algul arvasin. Kihnu- Ruhnu ots oli nii kehale kui ka vaimule palju- palju rängem.

 

Sadama lähedal tuli lahendada uus ülesanne- millisest august sisse sõita, et mööda üht kitsukest kanalit otse kesklinna, Läänesadama taha ujuda. Valisime õige augu ja leidsimegi sadama ja majade vahelt kitsa kanalisuu üles. Nüüd oli ka tagumine aeg viimane põis teha. Mõeldud- tehtud, kergendus missugune!

Ilus kanal oli, ilusad majad, ilusad inimesed, soe oli ka ja laineid polnud …

Aerutasime mööda kanalit, otsisime, kust kõige lihtsamalt süstad kaldale saaks, sõitsime mingist tunnelist läbi ja valguse kätte jõudes olime ootamatult keset kürgete betoonseintega Läänesadama akvatooriumit, keset hiiglaslikke reisilaevu. Tagasi tunnelisse ja kanali madalaimas kohas tegime dessandi.

 

Aeg peatus, kaua oodatud ülev hetk saabus, teoks sai Helsingi uusima ajaloo viimane tähtsündmus- Mihkli aerutamissuss puudutas Helsingi püha pinda. Ja õlu läks nagu mutiauku.

Nüüd jäi meil seljatada veel viimane probleem, kuidas Helsingi kesklinna majade vahel kuivad püksid jalga saaks. Sai ka see tehtud, tagumikpaljaks, mis ikka häbeneda, samas kanali kaldal, lastepargi ees.

 

Aga mereodüsseia polnud veel läbi, koju viiva laevani oli oma pool km ja keegi pidi ju meie tavaari täis kajakki Tallinki terminalini tarima. Mul oli õnn olla nõrgim lüli, kes pidi vaid ühe korra seda teed käima ja vaid 1 süst õlal.

 

Laevapileti ostmise rutiin algas sellega, et püüdsime koos kassiiriga lahendada probleemi süstade formaalsest olemusest. Nimelt pole Tallinki Tln – Hlsk üleveo hinnakirjades artikleid ei „kajakk“ ega „kanuu“. Kassiiril tekkis täiesti õigustatud küsimus, „mitä see kajakki on, onko se auto vä?“

Minu vastusele, „ei se ole auto ollenkaan, se on kajakki, tai kanooti“, tegi kassiiri mõtliku näo pannes sõrme pruntis huultele. Hiljem, mõningase konsultatsiooni järel targemate kolleegidega, jõuti arusaamisele, et „okei, kanooti on kuin polkupyörä“ (jalgratas) ja selle ülevedu maksab 5 euri.

 

Uuesti merele jõudes ja turvaliselt kauguselt, turvalise laevaakna tagant, õdusast tugitoolist tuttavaid ja sama suuri laineid vaadates näisid nad eimidagiütlevad- noh, on jah lained ja missiis?! Neeeed on suured või?

Aga 3 meest, no üks igal juhul, vaatas neid laineid laevaaknast hoopis teise pilguga, mõtles neist lainetest hoopis teistmoodi- merepinna tasandilt. Alles seal all, nende vahel olles hakkad mõistma, mis on meri ja kes sina nende lainete vahel oled.

 

Muuseas, kes pole ammu näinud, „kilukarbisiluett“ on meil ikka veel alles!

 

Valdek Udris