Eellugu

Gotlandi retke selge eestvedaja oli Indrek. Alguses pidas ta plaani Aivariga, aga kui Aivari enda välja pakutud osalemisprotsendid iga kuu jõudsalt vähenesid, hakkas Indrek mulle keset suve Gotlandi-vihjeid tegema. Mäletan selgelt, et eelmistel aastatel naersin varjamatult kõva häälega, kui Indrek silmade särades mulle teatas oma uutest edukatest magamistestidest kaheses kajakis, et saaks ikka üle öö kestvaid mereületusi edukalt ja täie tervisega lõpuni viia. Mis mõttes kajakis magamine? Mul on kodus mugav voodi, vahel magan mõnusalt laidudel telgis, aga keset ööd pimedal merel kajakis magamine tekitas ninakirtsutamist, mitte mõistmist. Selleks aastaks oli olukord niipalju muutunud, et naerma ma Gotlandile sõidu mõtte peale ei hakanud, võtsin hoopis nädala mõtlemisaega ja vastasin siis jaatavalt. Mis vahepeal muutunud oli? Füüsilises plaanis ei midagi, vaimses plaanis oli Saaremaale kolimise järel igapäevastesse töödesse ja tegemistesse tekkinud uus fookus, pea pole enam täis mõtteid, mida ma ei pea enesele kuuluvateks  ja ei pea tegema asju, mille puhul ma ei saa väita, et seda ka tegelikult väga teha tahan. Indreku puhkusenädalate paiknemine juuli lõpust augusti keskpaigani pani paika ekspeditsiooni graafiku ja jäi kokkulepe, et vähegi soodsate idakaarte tuulte ilmnemisel tuleb muud tegemised ära delegeerida ja läheb sõiduks.

Gotlandile sõidust soigusid Aivar ja Indrek juba 2008. aastal, 2009 said jutud juba konkreetse tegutsemise põhja alla ja kohale jõudmast takistas vaid ilmataat, kes järjekindlalt vastutuult organiseeris ja kurssi hoopis Ahvenamaa poole suunas (vt. reisikiri kajak.ee artiklite alt). Gotland ehk Ojamaa on Eesti ajaloos sajandeid eelkõige kaubanduslikes suhetes tähtsat rolli mänginud, tuhanded laevad ja paadid on seilanud sinna ja tagasi nii Eesti saartelt kui mandrimaalt, meretee äärse saarena on seal peatuspaiga leidnud kogu Läänemere laevaliiklus kuni suurte liinilaevade tulekuni. Ju siis veri vemmeldab esivanemate kombel ja soov ühe väikese alusega see tee ette võtta igati loomulik. Tõsi, kaubanduslikud eesmärgid puudusid meil seekord täielikult. Kui siis toidupood ja kohvik, tänan!

Meeskonnakeemia

Kui Aivar ja Indrek 2009 kaheses kajakis Ahvenamaale sõitsid ja sellest sama aasta detsembris väga põneva reisipäeviku üllitasid, kumasid sealt eelkõige läbi mõisted „egode põrkumine“, „kommunikatsiooniprobleem“, „vaimse valmistumise puudumine“. Aga kui lugejale võis jääda mulje, et need kaks meest enam samasse paati ei istu, siis oli see ilmselt liiga ennatlik ja järsk järeldus. Mõned inimesed on oma väljaütlemistes lihtsalt ausad ja ei unusta selle juures ka oskust iseenda üle nalja visata. Aivar kutsus mind aastal 2002 oma kahesesse paati aerutama ja 2003 tegime koos ka mõned pikemad sõidud. Kajak on meile alati olnud kohtumiskohaks, mis asendab umbsed õllekad värske ja alati vahelduva merekeskkonnaga, kus juttu ajada ja küsida otse: „kuidas sul läheb?“. Indrekuga tutvusime 2005. aastal Eric Hints’i juhitud kajaki päästevõtete koolitusel Harku järvel. Indrek oli sama aasta kevadel ostnud oma esimese kajaki ning suve hakul teinud läbi ka esimesed ümberminekud Tallinna lahel ilma sisse ronimise oskust omamata. Asi päädis kajaki otsimisega kuskilt Viimsi rannast ja koolituse otsimisega internetist. Paar päeva peale koolitust olime juba ühiselt aerutamas Kärdla külje alt Hiiumaa laidude kaudu Salinõmme sadamasse. Aivar vaatas mind alguses küll arusaamatu pilguga, miks ma mingi suvalise tüübi meie retkele kaasa kutsusin, aga Indreku nägu oli piisavalt veenev, et seda mitte tegemata jätta.

Aerutamine üheses ja kaheses kajakis on natuke erinevad – üheses oled rohkem enda peremees kogu oma õnnes ja õnnetuses, pikematel sõitudel ka üksildasem ja oluliselt kõrgema turvariskiga. Kaheses pead rohkem arvestama partneri rütmiga ja seda mitte ainult aerutamisel vaid ka suhtlemises, tegutsemises ja plaanide tegemisel. Boonusena pole sa kunagi üksi – kuuled head nalja siis, kui endal on naljaisu täiesti kadunud või hoolitseb keegi teine aerutamise eest just siis, kui endal on ainuke soov end paadi istmel natukenegi sirutada. Kahe suhteliselt vähe rääkiva eesti mühkamina pole meil Indrekuga teineteisele erilisi etteheiteid, intriigide punumiseks oleme liiga laisad, staaritsemist pärsib edevuse puudumine. Kui ma vahel jauran, siis teab Indrek, et see eriti üle paari lause ei kesta ja ei tee eriti välja. Mul on seevastu täielik respekt Indreku pühendumuse ees, mida ta ka ei teeks ja alustan vee pealetõmbamisega alles siis, kui olen täielikult veendunud, et sel konkreetsel mõttel pole jumet. Ja last but not least – Indrek norskab vähe ja ei peereta magades:-)

 

Tegutseme!

Sõiduotsus oli selge teisipäeva, 3. augusti õhtuks, väljasõiduks planeerisime reede 6. augusti varahommikut, sest neljapäeva õhtul vastu reedet pidi tuule alguses kagusse, hiljem idasse ja kirdesse pöörama. Sobivat tuulesuunda lubas vähemalt 48 tunniks, mida pidasime piisavaks koos väikese eksimisvaruga, et 150km retk Saaremaalt Gotlandile ette võtta. Algselt olime ka paika pannud, et kui 10. augustiks ühtegi idakaarte tuulega ilma ei tule, siis loobume Gotlandist, sest puhkuste aja lõppemine seab sel juhul reisile liiga karmid piirangud ja peame mõne lühema sõiduga leppima, sest võidujooksuna loetud päevadel ei soovinud me seda ületust võtta.

Kolmapäeva õhtul saabus Indrek perega Saaremaale ja õhtupimeduses siirdusime pealampide valgel  veel testsõidule Kasti lahele Vätta poolsaare külje all. Eesmärk oli testida eelkõige Indreku tagumiku järgi valatud esimese istme sobivust minu tagumikule, aga ka minu mahtumist esimesse kokpitti pool-pikali asendisse, kui esimese trümmi vahesein oli paadist eemaldatud. Inimeste istmikud on teineteisest teatavasti vähemalt sama erinevad nagu nende silmnäodki, aga vale istmik vales istmes võib veresoonte kinnimuljumise järel hakata põrgulikku valu valmistama, mis on alati suur risk just pikemal sõidul. Iste ei tekitanud minu all erilist usaldust, aga suutsin ennast igas olukorras libistada istmelt maha põrandale istuma, ajada jalad sirgu ja selles asendis veel ka edasi aerutada – see taastas ka usalduse, et saan end alati sõidu ajal sirutada, asendit muuta ja pikki tunde vastu pidada. Indrek oli kodus ettepoole tõstnud ka tüüri jalapuud, et pedaalide liigutamise varu oleks ettepoole suurem. Lisaks oli ta mingi meeltesegaduse ajendil pedaalid allpoole tõstnud, mis ei olnud üldse vajalik lüke, aga meie reisi see määravalt ka ei mõjutanud, natuke kannatas tüüritunnetus ja pöidade nurk tüüri pedaalil oli liiga nüri ja väljasirutatud. Peale 5km proovisõitu Suur-Tulpele siirdusime sauna, arutasime võimalikke riske ületusel, lahendasime ära pudeli külma õlut ja ronisime poole öö ajal koikule. Voodi tundus kuidagi eriti armas ja pehme arvestades ees seisvat kajakiööd.

 

Neljapäev, 5. august  – SUUR KOHMITSEMISE PÄEV

Kahene Argo Expedition mahutab kahekohalistest kajakkidest ainsana sellisel hulgal varustust, et saad minna mitmepäevasele retkele ilma kola alla uppumata. Sellele vaatamata hoidsime pakkimisel asjadel hoolega silma peal, et me paati väga üle ei koormaks. Igal laeval sh kajakkidel on oma optimaalne veeliin, mida liigse koormaga vee alla surudes aeglustad laeva libisemist vees ja muudad oma edasiliikumise raskemaks ja rohkem jõudu nõudvaks. Pikkadel ületustel on aga iga läbitud  kilomeeter väga armas. Peale kohustusliku varustuse pakkimise lähtusime isiklike asjade pakkimisel põhimõttest, et väljas on siiski veel suvi ja et peale ringikolamise me muude tegevustega nagunii maismaal ei tegele, sest kõik silmaga nähtav tuleb selle lühikese ajaga ära vaadata. Igasuguste tuunimistega ja pisiremontidega läks aeg kiirelt õhtusse, uneaega jäi lõpuks 3 tunni jagu, sest äratuse planeerisime kl 3.40ks varahommikul.

 

Reede, 6. august – ÜLE LÄÄNEMERE!

Ei saa salata, et voodi oli ööl vastu reedet veelgi armsamaks muutunud ja sealt poole öö ajal välja ronida tundus religioosse enesepiitsutamisena. Une-Mati oli ka kuidagi närviline ja lasi suurele ekraanile hulga totraid unenägusid, mis head puhkamist segasid. Tavapärased rutiinid, laks kohvi hinge alla, paat katusele ja hakkas juba õiget seisundit looma. Hommik oli ilus ja tuulevaikne, valgus juba suve lõpule omaselt sume, mitte pimestavalt kirgas. Sõitsime Vättalt Kuressaarde, võtsime Mardi ka auto peale  ja suund sealt edasi Lääne-Saaremaale Austla külla Elda poolsaarel. Mart lubas lahkelt auto tagasi toimetada ja tundis kajakigiidina ka muidu huvi, kuidas meie start edeneb. Kella 7.00-ks olime kõik asjatoimetused lõpetanud, lükkasime kajaki kaldast lahti ja sõit läks lahti. Olime endale jätnud veel võimaluse teha vajadusel kiire peatus Salava saarekesel, kui midagi sättimist vajab, aga kõik tundus normis olevat ja jalgade maa peale toetamist me enam ei vajanud.

Sõit algas rutiinselt ja lõbusalt, 5km pärast hakkas ka kagutuul ennast saare varjust välja ajama ja saime purje triivimise toetamiseks üles tõmmata. Seejärel tegime kohustusliku kõne piirivalvesse, kellega on kokkulepe, et kajakisõitjad registreerivad kõik sõidud, mis kanduvad kaldast kaugemale kui 1 km. 10km läbimisel saime juba Vilsandi majakale hüvastijätuks lehvitada, sest muutus teine taamal aina väiksemaks. 20km läbimisel kohtasime esimest laeva, milleks oli Läti lipu all sõitev puiduveo alus. Ilm püsis ilusa ja päikselisena, tuul pendeldas 4-7m/s vahel ja pööras itta. Indrek oli mulle kokpitti võetava söögikoti ise kokku visanud, sest ma uimerdasin hommikul liiga kaua, seetõttu pakkus koti sisu mulle ka mõningaid üllatusi, mida ma ise sööksin alles teises järjekorras, lisaks litsusin kogemata ühe kotis olnud tomati laiaks, mis lagastas ka suure osa muud toitu. Olgu ennetavalt öeldud, et öösel pääses muidu veekindlasse toidukotti kotisuu kaudu ka sorts merevett ja kogu koti järelejäänud sisu läks maale jõudes otse prügikasti. Siit moraal, et söömine-joomine on nii individuaalne tegevus, et siin meeskonna ühtsed normid valitseda ei saa. Samas on mul heameel, et suutsin vana „mereületaja“ Indreku pöörata sooja mustikasupi usku. Minu vana suusamehe kogemus ütles, et kui on vaja saada korraga kiiret energiat, sooja ja selle kõige juures veel mitte kõhu toimimist häirida, siis on mustikasupile (termoses) raske vastast leida. Mustikasuppi tarbisime reisil kokku 10 liitrit ja iga lonks sellest läks asja ette.

Proovisin juba päeva ajal esimest korda „vägisi“ silma looja lasta, et öösel kergem oleks, aga see osutus lootusetuks ettevõtmiseks. Kodus diivanil oleks see 3h öise une järel raudselt õnnestunud, kuid merel segasid ebamugav asend, lainetes loksumine, päike ja reisiärevus piisavalt palju, et peale jalgade sirutamise võimaluse muud see lesimine juurde ei andnud. Indrekuga on merel magamisel hoopis teised lood. Arsti elukutse, spetsiaalne harjutamine merel ja eelnevad mereületused lubavad tal magama jääda üpris ebamugavates tingimustes ja päris kiiresti – vahel juba minuti ajaga! Kuskil 50km läbimise järel hakkas selja tagant hirmsa häälega haigutusi kostma ja otsustasime kohad ära vahetada, sest esimeses kokpitis on end rohkem sirutada võimalik. Vahetus näeb välja nii, et kajak on vaja varuaeru ja selle otsa käivate aerupatjade abil stabiliseerida ja siis roomab üks ühelt, teine samal ajal teiselt poolt parrast ettevaatlikult erinevas suunas. Kui üks ronib, siis teine kallutab natuke vastassuunas. Üle 1m kõrguses laines võib see operatsioon ka suhteliselt märjaks osutuda. Seega pääsesin mina vahelduseks tüürimeheks ja Indrek magama. Järgneva 30km jooksul tegi Indrek kaks 10 minutilist uinakut ja mina õppisin purjega majandamist, samal ajal aerutamist unustamata.

Üldiselt on 50-70km veel igati muhedalt läbitav päevadistants, üle 80km läheb juba rassimiseks ja pikemad, üle öö kestvad distantsid, on planeeritud üleelamised. Meie hea toonus kestis kuni 110km-ni, sealhulgas täitsime väikese eesmärgi läbida reedese päevaga ehk 17 tunniga 100 km. Päikeseloojang on merel väga ilus nagu alati. Meie ilumeelt häiris ainult üks Finnlines’i autopraam, mis meile otse peale suundus. Peale 20 minutit jõulist aerutamist oli selge, et laeva nina osutab endiselt otse meie peale ja pidime ise kurssi muutma pöörates talle otse vastu. Ei tea, kas tahtis teine  lihtsalt vaadata, mis „ront“ see loojanguvalguses ulbib või oli see lihtsalt juhuste kokkusattumine. Õnneks oli praami kiirus piisavalt madal, et suurt käigulainet ei tekkinud, kui ta meist 150m kauguselt möödus. Laevu nägime Gotlandi ületuse peal paarteist tükki, mis olid kõik kaubalaevad, purjekaid, reisilaevu ja väikelaevu polnud mitte ühtegi.

Laupäev, 7. august – LAHING UNEGA

Meie kui aerutajate „loojang“ algas paar tundi pärast päikeseloojangut. Koos uue päeva algusega hakkavad kõik ebameeldivused kuhjuma – väsimus, magamatus, pimedus, niiskus ja valjenev tuul. Kella 1 ajal öösel võttis Indrek purje maha, sest ebaühtlane lainetus koos tuulepuhangutega hakkasid väsinud tüürimeest vaikselt üle kavaldama. Tund aega hiljem kostusid tagant juba imelikud solpsatused ehk unine Indrek pani vahepeal aeru serviti vette. Natuke optimismi süstis õige kursi pealt silmapiirilt aeg-ajalt sähviv tuluke. Pidasime seda Fårö majakaks, mis hiljem osutus küll majakast 3x kõrgemaks raadiomastiks. Esimeste maamärkide nägemine andis küll korraks energiat, aga 3-4 km pärast olime ikkagi seisu ees, et siit edasi me sama rütmiga aerutada ei suuda. Läbitud oli 120km, nüüd tuli end kõigepealt väikeseks puhkuseks ära turvata. Selleks lasime välja triivankru, mis hoiab kajaki nina lainete suunas ega lase külglainetel üllatada. Seejärel pusisin aeru ja aerupadjad paati stabiliseerima ja fikseerisin selle moodustise koormarihmaga. Poolhämara mõistusega ja pealambi valgel võttis see tegevus oluliselt kauem aega kui valges. Kuna olime mõlemad üsna zombied, siis otsustasime, et kohti vahetama ei hakka, mis oli ka õige otsus. Indrek suutis tagumises kokpitis, mis on laiem, aga oluliselt lühem kui esimene, mingi krõnksus magamisasendi sisse võtta ja sai silma looja. Mul vaatamata kurnatusele uni ei tulnud, tulid hoopis külmavärinad. See ei olnud üllatus ja kuiv särk koos fliisiga olid kuiva kotiga paadi ninas ootamas. Sain kotile pika sirutusega varbad tangidena ümber ja sikutasin selle kogu keha tahapoole vedades välja. Kuivülikonna ülemise osa lahti võtmine, märja särgi eemaldamine, kuivade selga vedamine ja uuesti kuivülikonna latekskaelusesse pugemine võttis omajagu aega, ajas pea pööritama nagu sõiduautos lugemine, aga täitis oma eesmärgi ja sain külmatundest lahti. Ronisin sügavamele kokpitti ja püüdsin pead kuhugi toetada, aga lainetes kõikumine koos kange asendiga ei lubanud magada.

Ilmselt oli kell umbes 3 öösel, kui Indrek teatas tagant, et ta sai natuke magada ja võime edasi liikuma hakata. Mul polnud selle vastu midagi, sest magama jääda ma ei suutnud ja vähemalt Indreku aerutamise potentsiaal tuli sel hetkel ära kasutada. Liikuma hakates sain aru, et olen ikka üsna krogi ja unistasin magamismatist männi all:-) Väsimus oli üleüldine, ei saa öelda, et just käed aerutamises väsinud oleks olnud. Veel tund aega liikumist ja idakaares hakkas mingit hommikukuma ilmnema. Samas saime ka aru, et ilus päikeseline ilm meid ees ei oota, sest päike valgustas silmapiiri tagant halli pilvemassi.

Kella 4.30 ajal olin juba nii uimane, et aer ei püsinud käes ja pea pööritas kergelt. Teatasin Indrekule, et panen aeru deki külge kinni ja ajan ennast nii sügavale kokpitti kui võimalik. Indrek jätkas aerutamist ja stabiliseeris kajakki kirde suunast tulevate lainete suhtes, minu pea kukkus kolksuga vastu kajaki dekki ja jäin lõpuks ometi peale mõningast uimerdamist ka magama. Uni kestis ca 5 minutit, siis ründas dekile üks kaval suurem laine, pesi mul näo üle ja lükkas pritsmepõlle vahelt paar liitrit ka sisse. Hüppasin vedrunukuna püsti ja kukkusin aerutama. Igatahes oli seisund selle lühikese unega oluliselt paranenud ja rääkisin Indrekule midagi „teisest hingamisest“, tema omakorda manitses mind aeglasema taktiga aerutama ja mitte rabelema.

Viimased 20km möödusid juba lõbusama olemisega ning purje abil sõitsime kohati pikematel lainetel 12-13km/h. Lõuna poolt kostis ähvardavat mürinat ja välgu sähvimist, arvestasime hääle ja valguse levikiiruste erinevuse järgi, et 4-5km oli meil siiski äikese ees pidevalt varu. Lühikesed äikesepilvedest tekkivad tuuleiilid ja prõmmimise oleme suutelised üle elama ja pikemad tormid on üldiselt alati ette ennustatud.

Maabumiseks olime Google kaardi järgi valinud tuletornist 1 km lõuna pool asuva abaja, kus ei paistnud olevad kivist kallast ja mis jäi ka kirdetuulte eest varju. Väikse liivase rannariba ääres oli isegi haisuvaba konteinerkäimla ja prügikast, mis sobis meile hästi. Maale jõudmine kell 7.15 kohaliku aja järgi oli küllalt emotsioonitu, sest ilm oli halliks ja vihmaseks ära keeranud ning mõtted tiirlesid juba selle ümber, kuidas telk kuivalt üles panna ja asjad trümmidest kuivadena välja toimetada. Hullu paduvihma õnneks veel ei tulnud ja saime kuivad hilbud selga ning ise telki mati peale. Mis kõige imelikum – söögiisu eriti ei olnud. Otsustasime, et magav inimene on kõige targem inimene ja keerasime ilma äratuskella helisema panemata end külili. Nüüd uinusin küll kiiresti, aga Indrek jõudis oma norinaga ikka ette.

Ärkasime pärastlõunal, kui vihmavalangud olid järele andnud ja asusin koka ametisse, et keeta oma senise elu kõige kehvemad makaronid juustuga. Olime maitseained koju jätnud, mis ilmnes alles makarone potis vaadates. Õnneks oli meil pudel oliiviõli, mis maitsetud taignapulgad kõrist libedamalt alla aitas. Peale sööki korrastasime varustust, panime asju kuivama niiske õhu kätte, kus midagi suurt ära ei kuivanud ja siirdusime jalutuskäigule saare tipu ja majaka suunas. Retk kujunes lühikeseks, sest lõuna poolt tulid mürinaga uued tumedad pilved ja jõudsime peale tunniajalist jalutuskäiku täpselt vihma eest telki peitu. Unedefitsiit oli veel lõpuni rahuldamata, seega panime silmad kinni ja magasime varahommikuni.

Pühapäev, 8. august – MAATURISMI PÄEV

Tuuleinfot saatsid kogu reisi ajal meile Saaremaal asuvad „ilmatüdrukud“ Anneli ja Meeli, kes ka sel hommikul meile windfinder.com tuuleinfot raporteerisid ning saadud info pani paika ka meie edasise liikumisgraafiku. Soodsad lõunakaarte tuuled esmaspäeval(09.08) ja kolmapäeval(11.08) pani meid liikuma põhja suunas Gotska Sandöni ja Stockholmi peale. Ebasobivate põhjakaarte tuulte puhul oleksime pidanud liikuma alguses Visbysse (Gotlandi pealinn) ja seal edasi läände mandri-Rootsisse. Windfinder.com meid sel reisil alt ei vedanud, maksimaalne eksimus oli kuni 10% nii tuule suunas kui tugevuses, mis ei ole kajakisõidul eriti määrav viga.

Peale hommikusööki venitasime poole kümneni, et vee hankimise eesmärgil kohalikke inimesi tülitada. Ohvriks valisime ühe madala punase maja telgist 200m kaugusel mändide all. Valik osutus õigeks, sest selles majas elas lahke vanadaam Aina, kellega pool tundi juttu ajasime, täitsime veenõud ja lõpuks tassisime igaks juhuks oma paadi ja kuivülikonnad ka tema hoovi, et meil poereisult tagasi tulle asjad 100% alles oleks. Rootsi ja eriti Rootsi saared pole üldiselt küll kriminaalne keskkond, aga parem karta kui kahetseda.

Alustasime oma maismaa-matka 8km jalutuskäiguga Sudergarda-nimelisse asulasse, kus pidid olema kohvik ja pood. Mõlemaid me suurima heameelega ka tarbisime. Alguses ICA-poodi, kus meie toidukorv tuli ilmselt 30% kallim kui see oleks mõnes Eesti marketis tulnud ja siis vantsisime kilomeetri võrra edasi kohvikusse, kus saiakesi ja leiba tehti kohapeal. Hinnad olid muidugi kirved ja rahvast palju, aga kaup oli aus ja maitsev. Tegime aja parajaks, et jalgrattarendi pidaja oma siestalt tagasi jõuaks ja meile rattad alla annaks. Kui rattad käes, siis laadisime oma toidukraami ratastele ja sõitsime esmalt tagasi laagripaika, et asjad ära panna, seejärel hüppasime ratastele ja väntasime lääne suunas.

Fårö on paekivist aluspõhjal lesiv saar nagu Gotland (või Saaremaa) ja pinnavormid tuttavad – männimetsad, loopealsed, madalad kergelt kinnikasvamisele suunatud järvekesed. Saarele saab ringi peale teha mööda kenasid kitsaid asfaltteid, mis ometi ei hoidnud meid ühest poolsaarest mööda lõikamisest ja  pidime oma klassik-rattaid mõnda aega ka maasturitena kasutama. Enamiku ajast möödus siiski paeklibustel karjateedel aegajalt karjaväravaid avades ja sulgedes. Päris eesmärgitult me siiski pedaale ei tallanud – Fårö paeastangutega läänerannikuga on loodus oluliselt kunstipärasemat tööd teinud kui Eesti järsu paerannikuga ning aegade jooksul ümaraks vormitud kivisambad on vägagi dekoratiivsed. Suhteliselt lage ja klibune Fårö läänerannik annab tunnistust, et suuremad tuuled ja tormid tõusevad ka siinkandis lääne- ja lõunakaartest.

Hilisem pilk ilmakaardile rääkis, et Gotlandi kandist jooksis meie sealviibimise ajal Läänemeremaade ilma kujundanud sooja- ja külma õhumassi piir. See väljendus ka kliimas – õhk oli väga niiske ja pilved moodustusid ning liikusid peaaegu et puulatvade kohal madalates õhukihtides. Vahepeal tegi tugevamat hoovihma (õnneks meie telgis magamise ajal) ja selget päikesepaistet oli vaid mõni tund. Õhk püsis küll ühtlaselt soojana, aga päike kuumutas läbi pilvemassi. Kui mandri-Eestit laastas samal ajal tromb, siis me seniste kogemuste põhjal trombi või äikesetormi merel ei kartnud, sest Läänemeri oli küll soe (hinnanguliselt käega katsudes jäid veetemperatuurid 18-22 C vahele), aga mitte liiga soe, et külmemate õhumasside mere kohale saabudes tuulepööriseid tekitada. Seoses soojade ilmadega kartsime sinivetikate ilmumist, aga meri oli vähemalt silmaga vaadeldes üllatavalt puhas, peale harvade põisadru tükikeste veepinnal midagi muud ei ujunud. Sogast ja paksenenud vett märkasime alles laevaga koju sõites Kappelskäri ja Mariehamni(Ahvenamaa) vahel. Ilmselt puhuvad suvel võimutsevad lõunakaarte tuuled enamuse vetikamassist Läänemerel Soome ja Botnia lahe suunas.

Õhtul koos pimedusega oma laagripaika tagasi jõudnud tõime esmalt proua Aina juurest oma paadi ja asjad ära ning jäime ka pooleks tunniks juttu ajama. Selgus, et ka proua suguvõsa pole ilma Eestita hakkama saanud ja tema kauge 8 põlve tagune vanaisa Urban Hjärne (1660-1714) elas Eestis. Aina pajatas veel Fårö püsielanikuna kohalikust elust-olust suvitussaarena. Talvel elab saarel ca 500 püsielanikku, suvel kümnekordistub see suveelanike arvelt.

Esmaspäev, 9. august – LIIVASAARE SUUNAS

Hommik algas nagu ikka kaerahelbepudruga, moosi ujutasime peale eilset poeskäiku ikka mönuga pudru peale:-) Väljasõit lükkus peale ärkamist kell 5 kella 7 peale, sest ei tahtnud eelmisel õhtul pimedas enam asju pakkida. Öised tugevad ida-tuule iilid oli tekitanud juba väikesi kahtlusi meie väljasõidu aja suhtes, aga ilmaennus siiski klappis ning tuul pööras kagusse järk-järgult vaikides. Idatuul oli meie väikesesse liivaranda siiski teravad murdlained maha jätnud ja neist jõuga läbi tungimine viskas mulle krae- ja põlle vahele paar liitrit vett. Merel oli lainetus siiski madal ja kui päike ka juba tund aega paistnud oli, mõtlesime, et saame palava sõidu. Taevas mähkus siiski kiiresti paksudesse pilvedesse ja vahepeal piserdas natuke vihma ka.

Gotska Sändön’i saar oli meil vaikimisi reisisiht juba Saaremaalt väljudes, aga kuna esimene eesmärk oli pikk Gotlandi-ületus ära teha, siis lootsime lihtsalt sobivate ilmade jätkumisele. Sändönist olime lugusid kuulnud ja pilte näinud, lennukiga olin selge ilmaga üle lennanud ja saare kaunist liivast kallast imetlenud. Seega ahvatlev sihtkoht, sest puhkusesaarena on see ka rootslaste seas kõrgelt hinnatud – ega muidu poleks nad nõus 995 SEK (1650 EEK) laevapileti eest välja käima, et seal piiratud aja viibida. Meil polnud laevapileteid vaja, sest investeeringud korralikku kajakki ja varustusse on viimaste aastate jooksu nagunii tehtud. Seega kütuseks pahvakas kondiauru ja kohale!

Teekond Fårö majaka tagant Gotska Sändöni loodenurka kestis üle 8 tunni ja aerutasime selle ajaga 54 kilomeetrit. Nägime ainult ühte laeva ja üldse oli suhteliselt vaikne teekond. Lõpp läks lõbusamaks, kui Sändöni lõunaranna kõrged liivakaldad udust välja ilmusid ja ühtlasi päikese välja tõid. Tundus, et olime jõudnud teise kliimavööndisse, sest ilm saarel seal viibitud pooleteise päeva jooksul oli selge ja päikeseline ning õhk oluliselt kuivem kui Gotlandi kandis. Mõned riideesemed, mis Fåröl kahe päevaga ära ei kuivanud, kuivasid Sändönil päikese ja tuule käes kahe tunniga. Merevesi on Sändöni ümbruses samuti selge ja puhas, madalamates kohtades kumas liivapõhi ilusti läbi vee. Plaan sõita kohe saarekese loodenurka oli ajendatud kahest põhjusest. Esiteks soovisime me oma järgmist ületust võimalikult lühendada ning alustada hommikul kohast, kus suuremad lained randa ei uhu ja meid kohe hommikul paadis ei „märjutaks“. Teiseks on Sändöni ainuke suurem tsivilisatsioonipesa just loodenurgas ja ainuüksi joogivee kindla kättesaadavuse huvides oli meil sellega vaja arvestada. Müügipunkte saarel ei ole, ka laevaturistid tulevad oma söögiga ning sellele mõeldes oli ka meil piisav toiduvaru kaasas. Irooniana oli muidu üdini liivase saare loodenina tagune abajas suhteliselt kivise maabumisega ja kajaki põhja alt kostis ähvardavat kriipimist. Lisaks venitas Indrek ohtikult oma seljalihaseid, kui täislastis paati veel istumisest uimaste jalgadega kaldale sikutasime.

Rahvuspargina aastast 1909 on Sändönil omad kindlad reeglid külastajatele ja üks neist on ka telkimiskeeld väljaspool puhkeküla. Igati arusaadav piirang, mida me küll ausalt üles tunnistades ei järginud. Põhjuseks meie usaldusväärne sõiduvahend, mida me ei tahtnud kuidagi randa vedelema jätta, et sealt seest kõik asjad seljas 1km kaugusele puhkekülla vedada ja hiljem tagasi. Vahevariandina ei pannud me telki üldse üles ennem kui päikeseloojangul ja siis rannaliivale otse veepiiri äärde. Hommikul panime varakult jälle telgi kokku. Ilma poolest oleksime võinud end ka lihtsalt paadi kõrvale pikali vistata ja rõõmsalt põõnata, sest ühtegi inimese verd imevat lendavat putukat me sel saarel ei näinud, aga risk vihma kätte jääda ja hiljem pool päeva oma asju kuivatada, tundus tobedana. Märgade riiete umbselt kajakitrümmi pakkimine tähendab nende haisema minekut 14-tunnisel teekonnal nagu meid ees ootas ning pesumasina puudumisel oleks see päris ebameeldiv sündmus.

Randa mööda kõndinud inimestes tekitas muidugi huvi, kuidas kajak Gotska Sändöni sugusesse kaugesse isoleeritud paika sattus. Rootslased on üldiselt meresõidukite alal olulisemalt haritum rahvas kui eestlased ja keegi ei öelnud kajaki kohta kanuu, samuti saavad nad aru, et sellega mere peale sõidetaksegi, aga et nii kaugele sõitmine eriti Eestist pole just igapäevane tegevus, siis oli neil õigus imestada küll. Järgmisel päeval meid kõnetanud inimestele ei pidanud enam algusest peale seletama, kes me oleme ja kust me tuleme, sest külas oli jutt levinud ja rahvas teadis, tahtsid niisama natuke lobiseda.

Teisipäev, 10. august  – JALGSIMATK LIIVAL

Hommikul ajasime end varakult üles ja lõime kõhud korralikult putru täis, sest ilm oli päikeseline ja ei tahtnud päeva kaunil liivasaarel niisama vedeledes raisku lasta, vaid oma silmaga nii palju vaadata kui võimalik. Planeerisime endale jõukohase 20km teekonna keskelt läbi saare kuni lõunaranna liivavallideni ja siis lääneranna kaudu tagasi. Idakallas ja kirderanna hülgeala pidi jääma järgmiseks korraks;-)  Kõndisime läbi Fyrbyn’i puhkeküla ja kiriku-aasa saare kõrgeima düüni (42m) otsa sealt edasi Lõunaranda. Ilusad liivased metsarajad olid niisama toredad jalutada ja juttu ajada. Hea oli kõneleda, kui saad sõbraga kõrvuti olla, meil nagu muidu ikka üks istub ees ja teine taga, minu roll on valdavalt üle õla hõikamine. Indrek oli paadunud korilasena loomulikult kohe käpakil metsa all – nii kui mõni mustikapõõsas raja kõrval nähtavale ilmus. Mustikaid tuli suhu noppida ka juba selle pärast, et lõunasöök ähvardas meil vahele jääda, järgmisel päeval aga oli ees ootamas pikk energiat nõudev ületus. Rääkisime jalutades Eesti meditsiinisüsteemist ehk Indrek sellest, mida ta teab ja mina sellest, mida ma ei tea:-)

Gotska Sandöni loodusest on internetis päris palju jutu- ja pildimaterjali (alustades ametlikust www.gotskasandon.se), lühidalt öeldes on saare näol tegemist Naissaarest kaks korda suurema maalilise liivasaarega, kus pole ühtegi püsielanikku ega sadamatki. Mullakamar liivadüünidel on väga õrn ja suurte inimmasside saarel ringi jooksmise järel kannataksid ilmselt nii mõnedki taimeliigid. Parim ligipääsu variant saarele on liinilaeva kõrval purjejahiga, aga jaht tuleb kaldast eemal ankrusse panna ja saarele kummipaadiga sõuda. Kaks kuni kolm päeva oleks saarel kindlasti juba lihtsalt jalutada põnev, kuigi paljud sealsed pinnavormid on tuttavad ka Eesti loodusest, Sändönil on düünid ja kaldavallid lihtsalt oluliselt massiivsemad.

Õhtusöök oli meil seekord hiline ja isu seda suurem, sest lõuna oli ka vahele jäänud. Tankisime end eelseisva pikema päeva ületuse ees nagu jaksasime ja ronisime varakult unelainele. Telk oli jälle kord vajalik, sest ilm oli küll ilus aga majakatuli kompis kogu pimeda aja üle ranna ning kuidagi tuli teda oma silmnäo eest varjata.

Kolmapäev, 11. august – Suund Stockholmile

Eric saatis meile lähima põhja suunda jääva püsiasutusega saare koordinaadid, milleks oli tema andmetel Bullerö saar. Sinna me oma kursi seadsimegi, GPS näitas otseteekonna pikkuseks 92km. Eelmisel päeval olime ära otsustanud ka reisi lõpp-punkti, milleks sai Stockholmi kesklinn. Kaalusime alguses varianti sõita ka Svenska Högarna saare kaudu Mariehamni ja sealt öösel Tallinki laevale minna, aga see oleks teinud meile vähemalt ühe (ilmselt siiski kaks) lisapäeva reisile juurde ja oluliselt lisakilomeetreid. Seega said otsustavaks eelkõige huvi Stockholmi ümbruse sõidetavus kajakiga ning liigsete tagumiktundide vältimine. Aivar oli küll soovitanud meil Sändönilt otse Saaremaale tagasi aerutada, aga meil ei olnud eelkõige vaimset valmidust uuesti nii pikka üle öö kestvat ületust (Vilsandile 145km) kohe ette võtta.

Päev oli pilves selginemistega. Kuna veetemperatuur oli sel suunal madalam kui mujal (ilmselt 18 C), siis ülekuumenemise ohtu ei tekkinud. Tuul puhus valdavalt lõunast 6-10m/s ja laine oli tuttavalt ebaühtlane. Vahepeal tuli eilset ummiklainet läänest, lainepikkus oli piisavalt lühike, et oma paadi saime lainetele kandma ainult lühikesteks perioodideks ning keskmine kiirus püsis koos väikeste söögipausidega 7km/h. Puri oli meil enamiku ajast ka üleval, aga aerutamisega me seetõttu tagasi ei hoidnud, sest lühikeses laines on ainult purjetriiviga kiirus kuni 4km/h, mis on ilmselgelt aeglane kuhugi kohale jõudmiseks, lisaks oleksime juba ammu jahiga purjetajad kui me aerutamisest lugu ei peaks.

10km läbituna oleksime ühele magavale hallhülgele peaaegu otsa sõitnud. Kui üks lamedat kivi meenutav tume kogu täpselt meie kursil lainete vahelt välja ilmus ja siis sinna jälle tagasi vajus, olin sunnitud tüürimehele üle õla hüüdma: „Hüljes otse kursil, tõmba vasakule“. Indrek pööras meid 20 kraadi vasakule, kuid selle lärmi peale ärkas ka loom üles, ajas oma suurte ninasõõrmetega koonu veest välja, vaatas uniste silmadega korraks otsa ja läinud ta oligi. Selliseid juhtumeid on ajaloost teada, kui vaal on veepinnale tõusmisel kajaki ümber ajanud, kuni paarisaja kilosteks kasvavate hallhüljeste ja kajakkide kokkupõrgetest ma täna veel midagi ei tea, teoorias on see aga võimalik.

45km läbitud (6 tunniga), oleks võinud selle päeva sõidu ka lõpetada, sest toonus oli sinnamaani olnud hea ja aerutada lõbus. Siis tuli uni meile mõlemale kallale, aga ennem triivankrusse jäämist otsustasime ka keha kinnitada. Siin tegin eekõige mina ühe saatusliku vea kartulikrõpsude söömise näol, mis edasise olemise väga kehvaks muutis. Nimelt olime Fårö ületusel söönud Eestist ostetud kartulivahvleid, mis pidid pikaajalise higistamisega seotud soolakadu organismist tasandama ja asi toimis päris hästi, sest kartulivahvlid on maheda maitsega ja madalal pulsil ööpäev otsa liikudes jõuab ilusti ka vahvlites leiduva rohke taimeõli ära seedida ja energiaks muuta. Fårö’lt ostetud krõpsud osutusid aga vängeks „mürgiks“, kus oli räigelt liialdatud nii soola kui sidrunipipraga, juba peale teise peotäie manustamist tõmbas olemise imelikuks. Indrek oli alahoidlikum ja jõudis õnneks ainult mõned laastud süüa, kui paadi ninast minu hädakisa tulema hakkas. Panime kotisuud uuesti kinni ja krõpsud muu prügi hulka esimest ettejuhtuvat prügiurni ootama. Need kartulikrõpsud olid ainuke toit, mida me polnud eelnevalt proovinud ja karistus selle eest oli kiire tulema!

Unepausi pidime aga ära pidama vaatamata minu kehvale enesetundele ja just pilve tagant välja ilmunud päikesele, mis nägu kuumutama hakkas. Ma polnud oma uneoskuses kitsukeses kokpitis endiselt kindel, aga Indrekule tuli tema uneraasuke kätte jagada, muidu aerutab ta nagunii pool unes, pool ilmsi. Triivimispaus kestis kokku peaaegu terve tunni, mille jooksul Indrek kokku 20 minutit ka magas. Mina vahetasin samal ajal gps-i akusid, siis tõmbasin mütsi silmade peale ja püüdsin niisama lihaseid lõdvestada.

Nagu karta oli, hakkasid kilomeetrid peale puhkepausi eriliselt kummipaela moodi venima. Mul kõhus keeras ja peale termoses leiduva mustikasupi jäänuse ma muud eriti süüa ei tahtnud. Kuna meie veevarud olid piisavad järgmise päevani vastupidamiseks, siis võisime endale lubada ka kursi korrigeerimist mõnele saarele, kus joogivett ei pruukinud leiduda. Seda me lõpuks ka tegime ja pääsesime 10st kilomeetrist ehk läbitud distants oli lõpuks 94 km asemel 84 km. Sõidu lõpp oli nii või teisiti natuke lõbusam, nägime hallhüljeste lesilaid ning tegelesime mõistatamisega, milline nurgatagune võiks tundmatutel saartel sobiv olla. Peale 14-tunnist teekonda tõmbasime kajaki Kaståni-nimelisel saarel kaldale. Ühtegi inimeste eluaset siin ei olnud ja madalad kitsad veelahed kaljude vahel ning kuivanud ekskremendid andsid aimu, et kevaditi on siin kõvasti linnurahvast peal. Panime telgi ühe siledama graniitkalju peale üles ja peale väikest einet oligi päike loojas ja pimedus hakkas maale laskuma. Olime täna seega enamiku valgest ajast aerutanud.

Neljapäev, 12. august- ÜLETUSTEST SAAB MATKAMINE

Ei viitsinud kuidagi end sel hommikul üles ajada. Indrek niheles ja ütles, et läheb vaatab miskit hommikusöögiks, mina seevastu ei kõssanud kah. Järgmise episoodina tõi Indrek mulle tee telki ja sellest järgmisena makaronid õli ja tomatipastaga. Nojah, selline toit pole hommikueineks just parim, aga teenindus seevastu esmaklassiline! Kuna ilm oli järjekordselt ilus ja päikeseline, siis veetsime hommikupoolse aja Kaståni saarel niisama rahnudel jalutades ja korduvalt ujumas käies.

Peale väikest lõunauinakut seadsime kajaki sõidukorda ja võtsime kursi Bullerö saarele, kuhu me juba eelmisel päeval kursi võtsime. Indrek arvas, et ma peaksin ka vahelduseks tüürimehe ametit proovima, mille vastu mul otseselt midagi polnud. Minu ära istutud istmikul seevastu oli! 11 km Bullerö’le oli istmikule raske katsumus, vasak jalg kippus valusaks jääma. Tüürimehena pead kaheses kajakis kogu aeg jalad tüüripedaalidel hoidma, et paat otse liiguks, see aga välistab pikemad jalgade sirutamised samal ajal aerutades.

Bullerö on juba mitmeid sajandeid olnud tsiviliseeritud saar, aga tõttöelda saime tsivilisatsiooni lähedusest juba ennem saart aru. Kui kogu oma eelneva teekonna jooksul olime näinud kolme sõitvat jahti, siis nüüd oli kolm jahti merel vähemalt iga hektari kohta ning neile sekundeerisid mootorpaadid. Siiski on Stockholmi saarestiku lõunapoolne osa ilus süstasõidu piirkond, mida liinilaevad ja suvilatesse tormajad liigselt ei ummista. Bulleröl tegime esmalt läbi kohustusliku programmi ehk otsisime kaevu ja tankisime 10l vett. Kuna saarel on ka paar maalilist kaljudel kulgevat loodusrada, tegime seal ühe 3 km tiiru ja külastasime muuseumi. Kajakki kaljuservalt vette tagasi tirides märkasime, et kõrval seisva jahi pardal käib pidulik õhtusöök, veinipudel oli äsja avatud… Meie toidukorv muutus iga päevaga järjest ahtamaks ja sisaldas peale makaronide veel väga vähe artikleid, aga Somaalia piraate me jahiomanikule seetõttu mängima ei hakanud – küll tuleb ka meie aeg! Esialgu tuli siiski 9km aerutamist ja laagrisse jäämine ühe väikese siis veel nimetu saarekese rannakaljul. Õhtul nägime taamal Stockholm-Riia reisilaeva, mis veenis meid, et oleme õigel teel ning panime nahka viimased sepikuviilud juustuga.

Reede, 13. august – PÄEV KIIRTEEL

Päev nägi ette minimaalselt 40km läbimist, aga soovituslikult natuke rohkem, et jõuda ööseks vastu laupäeva Stockholmi kesklinna lähistele ja laupäeval kl 10ks hommikul Tallinki laevale vastu. Indreku abikaasa Meeli oli lubanud koos lastega väikese reisi teha ja meid peale korjata. Et aga saarte- ja  skääridevaheline liikumine võib olla seotud ümberpõigetega kaardi pealt nähtamatute objektide tõttu, siis pidime endale väikese varu jätma.

Peale esimese väinakese läbimist jõudsime suurema lahe peale, kus käis tõeline tiheliiklus. Meil oli alanud uus elu: kui ennem kammisime silmadega silmapiiri, et mõnda laeva näha, siis nüüd ei näinud me silmapiiri, sest silmi jätkus vaid ümberringi sagivate väikelaevade jaoks. Maine keskkond oli samuti suure muutuse läbi teinud, sest iga suurema kaljunuki otsa oli ehitatud suvilakökats või lausa suur funkvilla. Sama palju paate kui lahtede ja väinade peal sagis, seisis lautrites ja väikeste paadisildade ääres.

Päeva olulisemad sündmused hakkasid hargnema Sollenkroka väikesadamas, kuhu me kohvi ja toiduainete jahil sisse pöörasime, nimelt lagunes sadama akvatooriumis manööverdades kajaki tüüripedaal ära ning paat oli selle tõttu juhitav vaid aerude abil. Tööriistakohvrit ja varuosade kasti me ruumipuudusel kaasa ei võtnud, sest oleks tähendanud jälle kahte lisakilo. Kaasas oli Leathermani universaal-tööriist ja sellega oli Indrekul täiesti võimalik pedaal lahti kruvida ja tuvastada, kui suur jama meid tabanud on. „Tuleb leida Rootsi krooni suurune seib ja just sellise läbimõõduga auguga,“ teatas ta pead paadist välja ajades. Ma tegin selle peale ettepaneku hoopis bensujaamast kohvi ostma minna, mis kõlas küll ketserlikuna, aga närvilised pikalt päikese käes olnud inimesed pole kunagi adekvaatseid otsuseid teha suutnud ja nii ka seekord. Kohvi joodud, siirdusime seibi-jahile, Indrek praamimeeste ja bussijuhtide jutule ning mina muid võimalikke allikaid kammima. Poole tunniga sain mina ühe väikese ekskavaatori küljest suurema seibi ja Indrek bussijuhtide käest väiksema seibi, mis koostöös parandasid rullikult mahajooksnud trossi piiraja vähemalt ajutiselt. Tund aega tüüri kokkukruvimiseks ja olime jälle sõidukõlbulikud.

Õhtupoolne päev viis meid järjest lähemale Stockholmile, millest andsid tunnistust ka 13 erinevat reisilaeva, mis meile vastu tulid. Nägime ära kõik Stockholmist väljuvad liinilaevad pluss mõned kruiisilaevad. Tallinki möödudes arutasime, kuidas sealt veepiiri lähedalt lootsi-uksest koos kajakiga siseneda oleks… Kõige viimane õhtune reisilaev (Viking Amorella) märjutas kapitaalselt mu püksid ja osaliselt ka särgi, sest sõitsin õhtuses tuulevaikuses pritsmepõll pealt ära ning laeva käigulaine oli seekord minust kavalam, visates 3-4 liitrit vett otse sülle. Õhtule jäime peale päikeseloojangut ühe saarekese peale, kus oli vana lagunenud sadamakai ja mitte ühtegi inimest.

Laupäev, 14. august

Hommik algas uimaselt ja uduselt kl 5, söögikausi taga lohutas ka veel vaid see, et tegu on viimase makaronijääkide-põhise söögiga sel nädalal. Kl 6 olime juba vee peal ja murdsime läbi udu kesklinna suunas. Udus sõites hoidsime võimalikult kalda äärde, et mõni pohmelline kaatrimees meid otsasõiduga ei saaks üllatada. Sellist ohtu muidugi ei tekkinud, aga arvestades laupäeva hommikut ja kitsaid navigeerimistingimusi, siis mine sa tea.

Kui kesklinna päev lühidalt kokku võtta, siis seal aerutada on päris põnev ja hariv, sest paljud ajaloolised ehitised ja turismiobjektid on näha nagu peo peal ja kajakisõitjale ei vaata keegi altkulmu. Üle ühe päeva mina isiklikult ei viitsiks kajakiga kesklinnas veeta ja siirduksin saarestiku mere-poolsesse serva, kusjuures sõidaksin kohe otsejoones välimiste saarteni välja ja neidmööda vastavalt lõuna- või põhja suunas mööda arhipelaagi serva. Põhjuseks sealne kordades hõredam inimasustus ja veeliiklus. Iseenesest on tegu kajakisõiduks igati  toreda piirkonnaga, kus võib matkata ka ilma eelnevat Läänemerd kajakiga ületamata. Skääride ja saarte vahel sõites on hea omada nii gps-i kui kaarti, sest ummikusse viivaid lahtesid on palju ja see võib toota hulga lisakilomeetreid ühest punktist teise aerutamisel. Me ise suuri vigu viimasel kolmel päeval ei teinud, sest Garmini gps-seadmes olnud maailma baas-kaart oli piisavalt täpne, samas ei ilmnenud sealt mõned väiksemad lõikamise kohad, mis paberkaardil olid selgelt näha. Seega oleksima saanud oma viimaste päevade teekonda optimeerida vast paari kilomeetri jagu.

Meie reisi lõpp-punkt oli Djurgardeni linnaosa kesklinnaga ühendava silla kõrval, sest Indreku teada oli seal kunagi kajakirent ja sellega seoses tükike (mõni meeter) lauget kallast. Nii täpselt oli ja ronisime kaldale kl 10.30, kui olime kesklinna elule vee pealt pilgu peale visanud.

Sellega oli meie „puhkusetuur“ lõppenud ja see lõppes igati õigel ajal ja õiges kohas. Ühest küljest tuli Läänemere ületus ootamatult, sest ilmaennustust pika aja peale ei saa uskuda ennem, kui ilm kohal on. Teisalt oli see pikalt planeeritud ületus, milleks oli valmisolek olemas ja eelnevatest kogemustestki omad järeldused tehtud. Meie aerutamishuvi ei koosne ainult pikkadest mere-ületustest ja jätame need ületused mõneks ajaks kindlasti rahule, aga esivanemate meretee Ojamaale väikese alusega sai testitud. Tõsi, esivanemad ei käinud üldiselt nii väikesete alustega, aga teise maailmasõja lõppfaasis olla nõukogude võimu eest üle mere põgenetud isegi sigade söögikünaga aerutades. Ajendeid ja põhjuseid on alati erinevaid. Ja muidugi – tänud kõigile, kes meile selle merereisi ajal kaasa elasid ning meid toetasid!

_______________________________________________________________

MARSRUUDIKAART

{mosmap|width=100%|height=400|kml=”http://www.360.ee/googlemap/ruutsi2010.kml}

 

AERUTAMISTEEKONNAD

Saaremaa(Elda poolsaar) – Farö saar/Gotlandi lään – 154km (25h 15min)

Farö-Gotska Sandön – 54km (8h 15min)

Gotska Sandön- Stockholmi saarestik(Kastön’i saar) 84km (14h 20min)

Kastön-Bullerö-Gronör 21km

Gronör- Risholmen (Riia-Stockholm laevatee) 45km

Risholmen- Stockholmi kesklinn (Vasa-laeva muuseum) 18km

Kokku aerutamist 376km

—————————————————————————————————————

KASUTATUD VARUSTUS:

kahene kajak: Tahe Argo Maxi (süsinikust Expedition versioon mõningate ümberehitustega)
aerud: Indrek – Werner Shuna 210cm, Simmo – Werner Camano 230cm (mõlemad sirge varrega)
Pacific Action kajakipuri 1,5m2

Navigatsioonivarustus:

Dekikompass Silva – paadikere sees
Dekikompass Suunto – kummidega pardanööride küljes
GPS seade Garmin 60CSx
GPS seade Garmin Oregon 450t

Ohutusvarustus:

Veekindlad aerutamisülikonnad Kokatat Expedition GoreTex
Ohutusvestid (kerged ja lihtsad 50N)
aerupadjad: Hiko 2 tk, Smartrack 1tk
2x pilsivee pump
varuaer: Werner Tybee
aerukinnitused dekinööride külge
varupõll: nailonpõll traksidega
2x VHF raadiosaatja (tänud Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusele!)
1x satelliittelefon (renditud AaSat’ist)
2x mobiiltelefon veekindlas kotis
LED-pealambid 2 tk

MUU OLULINE VARUSTUS

Telk Husky Flame 2-kohaline, 2,7kg
Primus Omnifuel matkapliit
2x 1l termos