NNT-Vaindloo 2.päev

Vaindlool ei käi just palju külalisi. Tuli välja, et meie oleme teine seltskond kes süstadega saarele satub.

Eelmine oli järelikult Aivar, Simmo ja Eric. Paatidega käib rahvast muidugi rohkem. Ihtüoloogid on vist kõige tihedamad külalised.

Eilne päev lõppes toreda söömaajaga kohalikus köögis. Piirivalvurid valmistasid kartulipannkooke ja meie keetsime makaronirooga. Kõrvale mekkisime head ja paremat. Täna natuke pea valutab sellest „paremast“, aga küllap taevas kõrvetav päike sellegi vastu aitab. Eile jäi veel kirjutamata, et meil lubati isegi radaritornis ära käia. Kõrgused pakuvad alati huvi ja sealt saime suurepäraseid pilte saarest ja süstadest. Kasutasime veel piirivalvurite vastutulelikkust ja sõime ka hommikusöögi köögis. Umbes 10:30 olime valmis lahkumiseks. Tänasime lahkeid võõrustajaid ning filmikaamera käimas alustasime tagasiteed. Tagasiteele asudes tegime tiiru ka ümber saare. Kõige kurvem meie lahkumisest tundus jällegi olevat Robi. Ta jooksis niutsudes mööda randa ja peletas õhku hulga linde. Tiirud ja Robi tundusid üldse olevat „vanad sõbrad“. Kuhu iganes koer ka ei läinud kogu aeg tiirutas pea kohal paar-kolm lindu. Meie aerutades ja koer mööda randa jooksmas tegime saarele tiiru peale ja asusime tagasiteele.

Omavahel arutasime veel selle üle, et kes siis on pikaks ajaks viimane inimene kes süstaga Vaindlool käinud. Ehk kes lahkus saarelt viimasena. Otsustasime, et see võiks jääda ajaloolastele uurida.

Ilm sarnanes eelmisele päevale. Puhus kerge lõunatuul ja päike kõrvetas täiega. Arutasime, et ka nõrgas vastutuules aerutades kaotame kiiruses oluliselt ja arvatavasti on võtavad täna ületused kauem aega. Väga olulist kiirusekadu siiski ei olnud. Teel Uhtjule käisid meid jällegi uudistamas üksikud hallhülged. Üle lendas ka Piirivalve vaatluslennuk. Arvatavasti läks põhjaläinud alumiiniumilaeva naftaleket uurima. Lennuk lendas madallennul üle meie ja võttis kursi põhjasuunas.

Umbes 13:30 jõudsime Põhja-Uhtjule. Tegime jällegi peatuse pesadest võimalikult kaugel liivarannal ja sõime lõunasupi. Vastutuul oli lisanud ajale ainult pool tundi. Lõunat süües tuul tugevnes. Hetkeks tekkisid lainetele isegi vahused harjad. Kui aerutama hakkasime oli tuul peaaegu täielikult vaibunud ja tee Letipeale kulges sisuliselt tuulevaikuses. Uhtjult oli Letipea majakas ilusti näha ja navigeerimisega probleeme ei olnud.

Lõpuks jätkus veel niipalju jõudu, et väikese võistluse vormis ranna poole tuhiseda. Indrek oli esimene mees kaldal ja jõudis tagasi 18:00. Veel väikesed filmimised ja sõitsimegi kodu poole.

Järgmine matk on pühapäeval Nootamale ja esmaspäevale on planeeritud Ruhnu ületus.