NNT: Ruhnus

Täna hommikul ärkasime 7.20. Hea meelega oleks veel maganud, aga telgis läks liiga palavaks. Kohe üles tõustes andis eilne päev endast kõvasti tunda, kondid on kanged ja selline väsinud tunne on.

Kõigepealt käisime meres ujumas ja pesemas.  Rannast paarkümmend meetrit kaugemal on suured liivaluited, liiv on siin valge ja krudisev. Luidetel oli näha munakividest teed. Arvatavasti on see ehitatud veel rannarootslaste ajal. Siis hakkas männimets, tihe padrik nagu saartel ikka. Siin võib karul päris mõnus elada olla. Varsti jõudsimegi kula vahele ja leidsime Mihkli suureks öömuks kohe poe. Edasi jalutasime kuulsate Ruhnu kirikute juurde, kahjuks olid uksed lukus. Natuke nägime sisse akendest piiludes. Kõik paistis nii nagu ma lugenud olin, paremas reas suuremad meeste pingid ja vasakus väiksemad naiste omad. Seinal oli suur maal ja laes rippusid purjekate mudelid.

Kirikus aias sattusime jutule Ruhnu naistega, nad olid meie tuurist telekast kuulnud, seepärast arenes teema kiiresti. Ruhnus elab üle talve umbes 60 inimest ja sel aastal lõpetas kooli 2 last ja sügisel alustab kooliteed 2 last. Uurisime veel talviste jääolude kohta, nende teada pole ammu enam keegi üle jää Ruhnus käinud.

Kiriku juurest läksime Liise poodi, tellisime endale lõunasöögi ja siis uitasime niisama kula peal ringi. Muuseum oli kahjuks kinni, aga läbi akende tundus huvitav:) Valdek läks enne lõunat veel idarannas asuvat kaldajärsakut vaatama, me Mihkliga läksime poe juurde. Seal tutvusime kahe sakslastest vanapaariga, kes tulid purjetades Lätist ja seilasid Kuressaare kaudu Soome. Rääkisid meile Hamburgi elust ja imestasid meie julguse ja ettevõtlikuse üle.

Liise talu lõunasöök oli väga hea ja seda serveeriti saare ühes vanemas, rannarootslaste aegses majas. Üldse on saarel näha palju vanu hooneid. Mõned on vanad palkmajad, kus enam ei elata. Ja paljud praegused elumajad paistavad ka vanemat päritolu. Siis ostsime Liise poest homsed ja ülehomsed toidud.

Ekspeditsiooni arstile Mihklile tegi muret Valdeku käsi. Parema randme juures on ülespaistetanud muhk ja eilse päeva lõpus oli see natuke valutanud. Täna käsi enam otseselt ei valuta, aga mingites asendites annab see endiselt tunda. Seepärast suundusime kohaliku perearsti juurde konsultatsioonile. Pärast seda, kui olime tukk aega uksele prõmminud ilmus arst. Kuulnud meie sõidust ja edasisest plaanist, arvas et me oleme hullud ja hea et me veel sunnitama ei hakka. Siis sõitsime arsti jeebiga vallamajja arsti vastuvõtu kabinetti. Me Mihkliga ootasime ukse taga. Natukese aja pärast tulid arst ja Valdek välja ja arst luges meile sõnad peale, et me Valdekut säästaks. Igal juhul pani ta käele pipraplaastri ja ütles, et ega ta otsast ära ei kuku, aga inimesed vöiks normaalsemate asjadega tegeleda.

Õhtul käisime piirivalve kordonist vett toomas, Valdek küsis luba radari torni ronida uks piirivalvuritest oli nõus meiega üles ronima. Ülevalt kusagilt maad ei paistnud, aga Ruhnu paistis väga metsane. Hea vaade avanes tuletornile, mis on ehitatud 1877 ja Eestis ainuke omalaadne.

Praegu istume Limo rannas ja lõpetasime just õhtusöögi. Mööda randa longivad meie poole kaks naist ja uks mees, jõuavad lähemale, ei ikkagi on kõik mehed. Selgub, et nad on mandrilt ja ehitavad Ruhnul palkmaju.

Lained loksuvad vaikselt, paremale ja vasakule jääb pikk liivarand, päike loojub, nagu muinasjutus. Varsti lähme magama, tõuseme öösel 3.30. Ilmateade lubab ööseks nõrka lõunatuult, peale lõunat tuul pöördub edelasse ja tugevneb kuni 11m/s. Lõunaks tahaks Abrukale jõuda, tuleb kõva päev.

Bert