NNT: Ruhnu

Päev algas ülekohtuga. Bert lubas und kella 6-ni, aga hakkas juba 4.30 pottidega kolistama. Ealised iseärasused! Aga milline päikesetous! Ööbik laksutas, luiged ujusid päikesekuldses vees, naised värskete padjanägudega.

Bert kokkas erakordse kaerapudru värske maasikamoosiga. Ma kraapisin poti läikima. Kella 7-ks saime veele, Toomas, Mari, Heidi ja Joosep, kes pidid tagasi Munalaiu poole aerutama, jäid kaldale taskurättidega pisaraid poetades lehva-lehvama. Siis helistati telepurgist ja pealik Bert andis intervjuu Hommikutelevisioonile. Üks põhiküsimus oli, et kuis me pikal ja kallasteta sõidul mere peal oma hädasid õiendame? Aga lihtne ju- plastmasskopsikuga! Eks sa proovi süstas püsti, seista.

7.15 saime lõpuks aerutama. Sõitsime 25 + 5 min tsüklitega. 5 min puhkustest ei kippund jätkuma snäkiks, põie tühjendamiseks ja tagumiku lõdvestamiseks. See viimane oli vast ülesoidu kõige suurem probleem- istmik oli 25 min tsükli lõpuks nii valus, et karju appi.  Kõigil kolmel.

Tuul, kuigi nõrk, oli vastupidiselt ilm.ee lubadustele siiski vastu. Laine sihuke keskmine – 20 kuni 50 cm. Tempo oli hea- 3 h pärast ei olnud ühestki ilmakaarest enam maad näha. 11.45 nägime esimest korda Ruhnut- jäänud veel 30km.

15.37 randusime Ruhnu idarannal, Limo rannas. Viimased 12 km tulid raskelt ja uni kippus peale. Berdil oli selle vastu hea rohi – hakkas igasugu möla ajama. Aitas. Viimane kilomeeter oli müstifikatsioon – kuskilt tuli hulga jõudu ja süstad lendasid sahinal kõrgele liivaranda. Kõik!  Nüüd tundsid, kui kuradi läbi sa oled. Tühjaks pigistatud. Preemiaõlu läks kui kerisele. Sõime saia ja mugisime vorsti. Lebotasime kaldaliival mõned tunnid, äratas külm tuul- päike oli metsa taha vajunud. Berti ja Mihklit premeeriti uinaku ajal joodiku päevitusega. Mihkel tahtis tungivalt Ruhnu peale poodlema minna. Aga võta näpust- 1182 vastas,et Ruhnu pood juba kinni.

Bert kokkas siis jälle vana head makarone liha ja tervise salatiga. Sobis ja sai otsagi.  Õhtut läbis punase niidina meeletu võitlus sääskedega. Tassisime laagri tagasi veepiirile – ei aidanud, tulid järgi saatanad. Praegugi, kui telgis, magamiskotis seda kirjutan, on neid meeletult telgi välisseintel luuramas.

Kauge laevamootorite tümakas kostab vaevu läbi verejanulise undamise.
Homseks plaanis saarekülastus ja puhkus.

Oli raske päev, isegi väga. Aga homne on arvatavasti veelgi raskem- puhke- ja taastumispäeva programmis on poodlemine (Mihkli tungival nõudmisel) ja Ruhnu Karu kinnipüüdmine.

Valdek.