NNT-Piirissaar 2. päev

Enne kui meie seiklusi täpsemalt kirjeldama hakkan rõhutan, et loodus on saarel väga omapärane ja omamoodi kaunis. Vaadake pilte ja usun, et nõustute!

Esimese päeva õhtul läksime poodi küll, aga viina siiski ei ostnud. Võtsin hoopis soolase kala peale ühe õlle. Saarel on kaks poodi. Üks tarbijate kooperatiivi oma ja teine eraettevõtja oma. Kooperatiivipood on lahti ainult päeval, seepärast seadsime sammud erapoe poole. Leevi tuli meiega ja ostis õhtuks veel „igaks juhuks ühe viina, sest mingi haigus natuke nagu vaevab“. Kuna ühtegi mõistlikku sõna tema suust enam ei kostunud siis kõndisime kiirel sammul mööda saart ringi kuni ta ühel hetkel teatas, et läheb magama ära ja eks homme näeme.

Käisime seepeale veel natuke saarel ringi. Mõlgutasime mõtteid kuhu magama heita ja lõpuks otsustasime, et paneme telgid üles kajakkide lähedale sadamasse. Tundus palju parem kui pakutud „turismitalu“. Rohkem midagi huvitavat õhtul ei juhtunudki. Putukaid on sellel aastal külma tõttu vähe ja õhtu oli meeldiv.

 

Hommikul äratas meid järjekordne jommis hääl:“Ärgage üles, ma dahan deile laulda LÕOGENE LÕÕRIB JA LOODUS RÕGGAB, GÄDDE JÕUDNUD SUVI!“ Pidasime Berdiga aru, et kas võib olla juhtunud, et Leevi on öö läbi vormi hoidnud. Tegemist oli siiski teise mehega. „Saare joodik Tõnu,“ tutvustas ta ennast. Tõnu oli sõbralik mees kes lootis turistidelt õlut või suitsu saada. „Sportlastena“ me loomulikult suitsu ei tee, aga Indrek andis lahkelt oma õhtul joomata jäänud õlu ära. Selle eest kauples Tõnu meile välja terve nööritäie voblasid. Maitsesid head.

Peale äratust viskasime asjad kokku ja seadsime sammud Leevi sauna poole. Seal pidi pool üheksa sööki pakutama. Pannkoogid ja vaarikamoos, lisaks kohvi ning tee. Kõrvale vobla. Täitsa ausalt ülikõva. Saarele tulles ei tasu vist enda toiduga vaeva näha. Kohapeal osatakse toitu valmistada, pead ainult ette tellima. Lisaks on olemas pood.

Ja teate mis siis juhtus. Leevi astus tuppa. Viks nägu ees. Võib-olla väike pohmakas kumas läbi, aga muidu igati korras. Jutt mõistlik ja huvitav. Esimese asjana ajas Tõnu minema (see oli ikka meiega veel) ja teatas, et kõike ta eilsest ei mäleta, aga kui midagi sai juba räägitud siis tuletage meelde. Sõime, tänasime kokka (toidu tegi Siina) ja läksime Leeviga saare tuurile. Ma ei suuda seda kirjas kirjeldada ega sõnas seletada, sest infot pressis sisse uksest ja aknast. Vanausk, õigeusk, rootsi aeg, saksa aeg, sõdurid ja niisama surnud, telefoniside, Nokia, Karl Vaino ja ondatrad. Puudus teema millest Leevi ei oleks osanud rääkida. Indrek ja Eveli seadsid küll aeg-ajalt mõned faktid kahtluse alla, kuid minu arvates oli väga huvitav. Ja lahe. Faktid ei jää niikuinii meelde aga lugu oli haarav.

Saar on suuremas osas soine. Väiksel kõrgemal alal on kolm küla Piiri-, Saare- ja nende vahel asuv Tooni. Meie ööbisime Piirikülas. Toonekülas oli ametlik laagriplats ning piirivalvepost. Kui lähed Piirissaarele, siis kindlasti otsi saare idaküljes asuv kanal üles ning aeruta Toonikülla. Seal on suurepärased telkimisvõimalused otse piirivalekordoni kõrval. Välipeldikud ja muu vajalik olemas. Saarel on kaks kirikut -vanausulistele ja õigeusulistele. Saarel on ausammas punasõduritele ning rist punasõdurite poolt tapetud tegelasele. Lisaks linnuvaatlustorn mis ehitati sürri kokkusattumise tõttu ja palju kahepaiksete liike. Ühesõnaga liiga palju, et kirjas kirjeldada. Kui lähed ja proovid asju avastada ise, jääb sul suurem osa nägemata. Veeda vähemalt tund Leeviga saart külastades ja sa ei kahetse. Võimalusel hommikupoole, sest siis on jutust lihtsam aru saada. Pean tunnistama, et hetkel kui sattusime ringkäigul Leevi kodu kanti pidi ta „korra kiirelt kodus ära käima“ ja tagasi tulles oli jutt jälle tsipake lennukam. Eks kodu lähedus mõjus…

 

Tagasitulek saarelt toimus viperusteta. Indrek võttis kursi Räpinale ja meie tagasi Meerapalu sadamasse. Kuna lisaks Meerapalule oli järve rannal veel teisigi kanaleid siis valisime esimese hooga vale kanali. Teisel katsel leidsime õige ja hetke pärast olime autode juures. Esimeses nurgas on ära käidud ja käik oli seda väärt.

 

Mis siis kokkuvõttes õppetunnid on?

• Süstaga tasub Piirissaart külastada (eriti arvestades, et laevaliiklus on suhteliselt nadi)

• Meerapalu sadam on hea stardikoht. Mitte väga ilus, aga see-eest eripärane. Autode jätmiseks võimalus olemas.

• Veed on väga madalad ning ilmarisk peaks samuti olema madal. Kõva kirdetuulega võib lainet murda, aga sobiva marsruudi süstale peaks alati leidma.

• Igal juhul anna teada oma liikumisest piirivalvekordonile

• Toit telli ette ja ära ennast kaasavõetud toiduga piina (kala läks maksma 300 ja pannkook 100 kr viiele)

• Telkima tasub minna kordoni külje alla. Sinna saab ka süstaga väga hästi ligi.

• Piirissaarel on vaatamist ja kuulamist omajagu. Kasuta kohalikku giidi (läks maksma küll 300 krooni kahe päeva eest). Kindlasti aeruta läbi saare kaevatud kanalis.

• Söö kala!