Lõunanurgas käidud – Ruhnust tagasi

Eile, 21.juuni õhtul umbes kell neli jõudsime tugeva vihmasaju ja taganttuulega väsinult ja õnnelikult Roomassaare sadamasse. Päevaga olime läbinud aerutades umbes 70 km. Päev venis nii pikaks ja väsitavaks, et kokkuvõtte tegemine jäi tänaseks.

Niisiis ärkasime 3.30, nagu plaanitud, veele saime 5.00, samuti plaanitud. Aerutasime pikki Ruhnu idarannikut põhja poole. Sõidu ajal jälgisin metsa ja roostikke, et äkki õnnestub karu näha, sest ta pidigi põhiliselt saare kirde poolsetes metsades müttama. Selle Ruhnu karuga oligi nii, et kui mõnele sõbrale helistasin, siis mitte ei küsitud kõigepealt, et kuidas ületus läks ja ilm oli jne, vaid hakati kohe karust rääkima. Karu on näinud vaid mõned ruhnlased ja jälgi ka üksikud. Karu jaoks pandi kinni terve saare põhjaosa, mis paistis ruhnlastele tuska valmistavat. Et inimesed on elanud seal aastakümneid ja pole oma maad saanud, karu sai kohe hoobilt pool saart endale. Piirivalvurid rääkisid, et ta muutub aina julgemaks ja jälgi nähakse juba saare keskel inimasustuse vahel. Soovitasid meil tühjad lihakonservi karbid kohe ära peita, keegi ei tea millal karu viimati liha sai ja haistmine on tal hea…

Ruhnu põhjatipus tegime lühikese peatuse ja siis algas ületus. Aerutasime jälle taktis 25+5, st 25 min. aerutamist ja siis 5 puhkust. Ruhnu kaugenes kiiresti. Selja taha tekkisid äikesepilved ja varsti mattus saar nende sisse, ümberringi jäi ainult meri. Algus oli raskem, kui esimesel ületusel. Äikesepilved liikusid õnneks lõuna poole ja tuult praktiliselt ei olnud. Külje pealt, edela suunast, loksus madal ummiklaine, mis aerutamist ei seganud. Nii me siis panime 25+5, 25+5, 25+5 jne. Aegajalt nägime mõnda laeva, Ruhnu liinilaev „Aegna“ möödus meist 7.50. Kui Kihnu-Ruhnu sõidu ajal kadus maa silmapiirilt ainult tunniks, siis Ruhnu-Abruka ületusel polnud suuremal ajal päevast maad näha. Kohati tekitas see natuke kõheda tunde, aerutad, aerutad ja ümberringi ikka ainult meri.

Mingil hetkel hakkas kursil silmapiirile mingi hall laik tekkima – lõpuks ometi nägime Abrukat. Ja siis hakkasid lained vaikselt selja tagant tulema. Tuul pöördus kagusse, seda olime oodanud ja ilmaennustus prognoosinud kõik need päevad. Abruka võttis aina selgema kuju, juba oli näha Kirjurahu päevamärk, Allirahu, Saaremaa, Abruka ümbruse toorid, taganttuul tõusis, olemine läks rõõmsamaks. Ei teagi, kes selle esimesena välja ütles, aga jutt läks purjetamisele. Mõeldud-tehtud, võtsime kajakid parve, tõmbasime telgi katte välja, aerud läbi kinnituskohtade ja puri üles. Purjel pinda vast paar ruutmeetrit, Valdek oli tüürimees, meil Mihkliga „soodi otsad peos“. Geps näitas keskmiselt 5 km/h, vahepeal käis 6.8 peal ära! Mõnus oli vahelduseks kajakis poolpikali lösutada ja üksteisega juttu ajada. Kirjurahust ja Linnusitast purjetasime mööda ja varsti olimegi Kasselaiu all, seal pakkisime purje kokku ja aerutasime Abruka sadamasse. Olime paari tunniga purjetanud 10 km, sellest oli kõvasti abi. Puhkus purjede all aitaski meil kohe Saaremaale jõuda, muidu oleks arvatavasti Abrukale ööbima jäänud.

Abruka sadamas jooksis meie juurde üks mees, õlu näpus. Pikast sõidust segased, ei saanud alguses eriti aru mis toimub. Selgus et Jüri oli meile Abrukale vastu aerutanud, paar tundi oodanud ja siis meile tervisi ja õlu jätnud ja minema sõitnud. Hea kui ikka igal pool sõpru on, õlu oli külm ja hea.

Roomassare sõidu ajaks jõudsid äikesepilved kohale ja hakkas sadama paduvihma, tuul puhus täie laksuga tagant. Poole tunniga olime kohal.

Mart tuli meile sadamasse vastu. Me vist eriti agarad välja ei paistnud:), seepärast haaras ta initsiatiivi ja pakkis asjad kokku. Paadid panime auto katusele ja viisime tema juurde koju. Meid tõi Kuivastusse. Virtsust edasi Tallinnasse saime Birgitiga. Nootamaa jaoks seekord jõudu ei jätkunud. Aga esmaspäeval lähen Saaremaale ja siis käime Mardiga läänenurgas ära.

Pikale ja üksluisele aerutamisele lisasid vaheldust ja lõbusaid hetki hülged. Ma ei tea, kas neil poistel on kajakkide vastu mingi eriline huvi, või on nad kõigi veesõidukitega nii sõbralikud. Esimesel päeval nägime Kihnu lähedal ainult ühte aga Saaremaale sõites käisid hülgeid meid pidevalt vaatamas. Peatuste ajal sai sellest siis aru, kui puhkimist kuulsime. Siis tulid nad tasapisi lähemale, üks suur vana hall pistis pea kajakist 5m kaugusel välja. Aerutades nägime neid ainult siis, kui mõni meid eespoolt vaatas. Kui palju päid meie taga veest väljas käis, seda võib vaid oletada. Ivari sõnul peaks karvavahetus nüüd läbi olema ja nad on mööda merd laiali.

Päev kokku oli umbes 70 km aerutamist, sellest Ruhnu-Abruka ületus järjest 60 km kestvusega 9,5 tundi.

Bert