Leitud uus karu „talvekoobas“

Hiljuti ajasid Alutaguse metsamehed kogemata talveund magava karu üles. Seda ikka juhtub ja õnneks ei olnud tegemist poegadega emakaruga.

Oli hoopis täiskasvanud isakaru. Käpajälje laius 15 cm vihjab pigem nooremale isasele. See mesikäpp  müttab arvatavasti natuke aega ringi ja keerab uuesti magama. Aga ega karude loomulik ärkamise aegki enam kaugel pole. Alutaguse metsade vahel tasub karujälgi otsida alates märtsi lõpust, lääne pool Eestis nädal või paar varem. Vastu kevadist karujälge matkamine pakub alati ülivõimsaid elamusi. Kui hundi ja ilvese jälgi võib segi ajada koera omadega, väikekiskjad on väikesed ja sõralised „tavalised“, siis karu puhul on iga jälg elamus! Inimjäljest tunduvalt suuremad, võimsad küüned, kordagi ei teki küsimust, kellega tegu. Noored tugevad kased ja kuused murtakse pooleks nagu pliiatsid, jämedatele mändidele jäetakse 2,5 m kõrgusele sügavaid küünejälgi, saagiks murtakse täiskasvanud metssiga või põder. Matka iga meeter võib tuua üllatusi.

Kus Eesti karud magavad?
Meie karud ei talvitu koobastes. Talvepesa tehakse noorendikku või maha langenud puu okste alla. Tuntud looduslugude autori Juhan Lepasaare andmetel kutsuti noori tihedaid talvepesaks sobivaid kuusenoorendikke Alutagusel karukuusikuteks. Sinna ehitab karu kuuseokstest paksu „madratsi“.

Rohkem näeb pesaehitamisega vaeva tiine emakaru. Karu pesa võib segi ajada metssea omaga. Kindlaim viis omaniku määramiseks on otsida karvu. Karu karvad on pruunid, pehmed ja lainelised. Metssea pealiskarvad tugevad, torkivad ja tumedad, turjakarvad otstest lõhenevad. Päts võib talveund magada inimasustusele üllatavalt lähedal. Ka kõnealune pesa oli autoteest ainult paarisaja meetri kaugusel.

Kevadisi karujälgi otsime 25.märtsil räätsamatkal karu jälgedes. Karusid, nende talvepesa ja muid tegevusjälgi vaatame Alutaguse karusafaritel mais ja juunis.