Laupäev – olemegi Turus!

Viimane päev kujunes kõige lihtsamaks, sest ööbisime Turust ainult 15 kilomeetri kaugusel, samas ka vaatamisväärsuste osas kõige rohkem emotsioone pakkuvaks.

Olime Üllariga kokku leppinud, et kell 12:00 oleme hiljemalt Turu aerutamisklubi ees. Seepärast tegime äratuse tavapärase 8:00 asemel kell 7:00 ning plaanisime veele saada hiljemalt üheksast. Saime 8:20.

Meie ööbimissaarelt Paraineni linna ees asuval laiul (või kirbusaarelt nagu seda koletu koguse hüppavate putukate tõttu ise kutsusime) viis tee kanalisse mis läbis Paraineni linna.  

Kanal oli mitu kilomeetrit pikk ja meeldiv vaheldus saartele mille vahel viimased kuus päeva aerutanud olime. Siin-seal olid aedades süstad ning kaugelt nägime ka ühte aerutajat. Tuul oli jällegi tagant.

Teise stindi (ehk aerutamissessiooni) lõpul tuli meile vastu sõudja, kes oli veele läinud Aerutamiskeskusest. Jäi veel 6 kilomeetrit.  Keskus ise asub kohe linna alguses nii, et linna sisse ei aerutanudkki.

Kohale jõudsime 11:20. Kilometraaž 15 nagu planeeritud.

Vastuvõtt oli igati meeldiv. Kuna me Turus otseselt kedagi teavitanud ei olnud meie plaanidest, siis meid oodata muidugi ei teatud. Kuuldes, et oleme Tallinnast ja käimas on “kulttuurimelonta” pakuti kohe telgikohti ja dušivõimalust. Viimast ka muidugi kasutasime.

Aerutamiskeskuses jäi esialgu silma see, et liiga palju melu seal laupäeva hommikul ei käinud. Ka paate polnud kuigi palju näha. Aga siis hakkas inimesi vaikselt kohale tulema. Ei tuldud mitte autoga vaid paadiga (peamiselt sõudepaatidega), aeti juttu ja sõuti jälle minema. Seda tüüpi keskus siis  🙂

Kohapeal kuulsime, et Turus peetakse kulttuurikaupunki staatust väga oluliseks ning neilgi oli idee sõuda kirkkovenega Turust Tallinnasse, kuid see jäi kahjuks katki. Projekt oleks osutunud liiga kalliks.

Sellega on nüüd kultuurisilda väikese kivi või tsemendipeaotäiega Tallinn Turu vahel jälle edasi ehitatud.  Ka Üll jõudis tsipa varem kohale ja kuulutasime matka keskpäeval lõppenuks.

Üks pilt kah.

Eric