Kajakiga Vilsandi Rahvuspargis

Kuusnõmmest lükkasime kajakid vette ja võtsime suuna Vilsandile. Väikse peatuse tegime Vikati sadama all, kus rahvuspargi töötajad just uut KKK arutasid. Meilgi paluti omalt poolt lisada, kuid kuumus oli oma töö teinud ja aju töö pärsitud, mitte kellegil ei turgatanud ühtegi uut ideed.

Nüüd seadsime suuna Vilsandi majakale. Majakas olla popiks muutunud, veel 4-5 aastat tagasi polevat seal ühtegi hingelist liikunud. Tõepoolest, inimesi vooris seal koguaeg. Majakas oli lahe ja vinge oli vana Päästejaam, millel veel katus peal ja seinad püsti. Päästejaamas oli omal ajal kümnekohaline sõudepaat, millega mingi merele hädasolijaid aitama.

Majakast 300 m eemal oli Alumine Vaika, mis kuulus oma linnuhotellide poolest. Hotellid oli rajatud Artur Toome poolt hahkadele. Praguseks oli pesitsus läbi ja hotellikülastajaid polnud.

Teel Loonalaiule saime natuke avamerelainet, mis oli pikk ja mis vajus meie alt läbi. Loonalaiu lääneots, kus peatusime meenutas mul Osmusaart. Rand klibune ja iga tugevam torm kujundas seda oma äranägemise järgi.

Huvitav oli Loonalaiu minevik. Saarel elas kapten Peeter All, kes mõisnikuga läbi polevat saanud ja saadeti siia laiule elama. Kapten hakkas saare adrus sees varast kartulit kasvatama ja saagi müüs Riia turul maha. Varanatukese kogunedes ostis endale kaks tuukriülikonda, millega hakkas merepõhjast antiikset portselani ja muid esemeid välja tooma. Kraami müüs Peterburis. Tema kraam oli hinnatud ja kapten All sai lugupeetud meheks. Tema olla ka esimene eestlane, kes fotole jäädvustatud. Samuti esimene saarlane, kellel raudlaev.

Praegu on endisest majakohast alles korsten.

Loolalaiult aerutasime Salava suunas, kus käisime maal ja uudistasime välismaa pudeleid ja pakendeid, mida torm oli randa toonud. Jalutasime Eesti õige nooremale saarele Uus- Nootamale, kes olevat vaid ca. 20 aastane. Ivar ütles, et siin käib maailma loomine.