Käisime kajakiga rabas!

Ühel kevadpäeval kinnitasime kajakid autokatusele ning sõit Albu poole võis alata.

Pakkisime Simisalu loodusmaja juures asjad kajakkidesse ning hakkasime mööda Jägala jõge vastuvoolu uhama. Mõnus oli!

Vihma küll tibutas ja muidu oli ilm hall aga siiski oli soe ja võiks öelda, et lausa palav.  Ühel hetkel punnitasime oma silmad silmakoobastest välja ja imestasime jõe peal natukene. Täiest tavaline, rabadele iseloomulik puhmas kasvas jõe kaldal. Hüppasime kajakkidest välja ja läksime asja kaema. 

Olime jõudud Seli sohu. Sel hetkel kui sai kajakist välja ronitud oli kõrvuni naeratus näol, päris uskumatu, kajakiga rabas. Seli soo või raba, olenevalt kuidas keegi seda kutsub, asub Kõrvemaa maastikukaitse alal. Turba tüsedus on ca 2.5m ning seal on olemas kõik mis ühes rabas vaja. Iseloomulik taimestik, korralikult erksavärvilised älved ning võimsad laukad. Raba põhjaosas asub ka korraliku suurusega jäänukjärv. Rabas on ka väikene laudtee, kuid isegi laudteel peab praegusel hetkel kummikuid kandma.

Tagasi kajakkide juurde minnes märkasin, et üks põder oli koorinud mände, koorimisjäljed olid päris kõrgel. Nimelt  jälje alumine serv algas ca 180cm pealt ja kraabe ise oli 40-50cm pikk. Seega loom oli ikka korralik pirakas. Jõe kaldal jõime sooja teed ning nosisime pirukaid. 

Terve tee mis sai läbi aerutatud saatsid meid kobraste näritud puud ning ühel hetkel allavoolu liueldes nägime ka üht musta tompu vees sulberdamas. Jah tegu oli mingi ehk ameerika naaritsaga, kes on oma verevenna ehk euroopa naaritsa peaaegu eestist välja söönud. 

Päev oli korda läinud ja olime palju põnevat näinud

 Minge ikka metsa, jõgedele ja rabadesse, seda enam, et praegu hakkab päev-päevalt elu aina rohkem looduses kihama!

Matkamiseni

Raimo