5. päev – Viljandi järv lõpuks

Kell on kümme õhtul. Istun Viljandi järve ääres aerutamisbaasis (mitte segi ajada sõudebaasiga) ning kirjutan päeva kokkuvõtet.

Nagu eile mainisin, jäime plaanist paari tunniga eilse päeva õhtuks maha. Seepärast tegime tänaseks tõsise plaani. Plaan nägi ette ärkamist kell kuus. Seejärel paatide vedamist lähedalasuva teeni (alla poole kilomeetri). Tee peal rattad alla ja ratastel kaks kilomeetrit Tohvri sillani. Tohvri sillalt kajakid vette ja sealt mööda jõge Viljandi järveni. Eeldasime, et padrikuosa on Tohvri juures juba läbi ja seal saab rahulikult aerutada.

Plaan toimis superhästi kuni paatide vettepanemiseni. Padrik ei olnud jõel mitte kadunud vaid tihedamaks läinud. Puud olid jõele kukkunud sisuliselt katkematu jadana. Paadid panime vette kell kümme hommikul ja järgmised kolm tundi liikusime edasi täpselt 600 meetrit. Kusjuures viimase kahe tunni jooksul umbes 100 m. Rääkides ka inimestega jõeäärsetest taludest otsustasime, et pole mõtet edasi pungestada ja peame kajakid mööda teid käe otsas Viljandi järveni vedama. Kokku tuli vedamist 20 kilomeetrit. Tulime läbi Tohvri ja Puiatu ja siis Viljandi peale mööda suurt teed. Kui täna kajakirattaid olnud ei oleks, siis oleks matk tõenäoliselt pooleli jäänud.

Siin on otstarbekas teha väike kõrvalepõige Johannes Maide matka aegadesse esimese Vabariigi aegu. Nimelt olid maakohad sellal palju rohkem asustatud (kõik need mahajäänud talud mida iga loodusesviibija võib kohata) ja talunikel oli kohustus jõeääred puhtana hoida. Kõige paksemas padrikus nägime muldvana talumeest, kes kukkus kohe kurtma, et jõgi on prahti täis ja vanasti sai selle eest trahvi. Risusesse jõkke ei tule kalad ja muidu on kah elu metsas. See selleks, aga Maide päevikust tõesti veele kukkunud puudega võitlemisest eriti juttu ei ole.

Lõuna tegime teeäärses söögikohas Puiatu ligidal. Väga retro koht kus toit oli siiski OK. Mööda maanteeääri süstade vedamine pani igaljuhul autojuhid pead pöörama.

Natuke peale kuute õhtul panime kajakid Raudna jõkke kohas kus jõgi Viljandi järvest alguse saab. Kümne minutiga aerutasime aerutamisbaasini ja nüüd valmistume õhtust sööma.

Kaksteist tundi kõndimist olid lõppkokkuvõttes üsna karmid. Alguses tundus, et süstad veerevad kergelt, kuid pikapeale muutus asi megakurnavaks. Asfaldil käimisest läksid tallad ümmarguseks. Mihklil on sellised villid, et praegu kõnnib ainult varvaste peal. Pole eriti tavaline, et süstamatkal jalad villi lähevad! Hea uudis on, et kõik see viis meid enam vähem tagasi planeeritud graafikusse.

JA VASTUVOOLUOSA MATKAST ON LÕPPENUD!!!

Õhtul liitusid meiega Kaupo ja Karmo. Nendega aerutame koos Tartuni. Homme lööb kampa veel rahvast. Tartusse jõuame täpselt volbripidustuste ajaks.