4. päev – Raudna ülemjooksul

Neljas päev on praeguseks seljataga. Senistest kõige raskem päev.

Hommikul alustasime plaanist ees. Olime jõudnud Karuskose asemel Kuusekäärale. Täna õhtuks oli plaan jõuda Tohvri külla, seda juttu kirjutan aga Osju lähedal metsas.

Kõigest siiski järgemööda.

Äratus oli tänasele päevale natuke peale seitset. Veele saime aga kümne paiku. Esimene ots oli eelmise päeva sarnane. Jõgi keerutas parajalt, kuid kilomeetreid kogunes jõudsasti. Peale 6-7 km aerutamist hakkas teele sattuma üksikuid kopratamme. Ega nad niiväga tammi moodi välja ei näinudki – üksikud vette langenud ja langetatud puud. Mõnest sõitsime üle, mõnest ronisime alt. Paar korda tõstsime süstad veest välja. Mõne aja pärast oli risu jões nii palju, et meie kiirus kahanes 1 kilomeetrini tunnis. Pidev raiumine, saagimine ja tõstmine väsitas kõvasti. Paljudes kohtades ei olnud võimalust süstat veest välja tõstagi – kaldad olid suhteliselt kõrged, järsud ja lisaks veel pehmed.

Päeva jooksul vilumus siiski kasvas. Näiteks on süstaga väga edukalt võimalik minna läbi puu alt mille alla süsta nina mahub. Ehk siis puuu ja vee vahe on vaid paarkümmend sentimeetrit. Ajad süsta nina puu alt läbi, siis sõidad kehaga puuni. Võtad kätega tüvest, keerad süsta kummuli, nii, et ise oled vee all ja niimoodi külili surud end puu alt läbi. Ühesõnaga tore. Kõik see “toredus” maksis meile muidugi hulga aega. Pidev jõele langenud puudega võitlemine käis Osju luhani välja.Seal saime natuke aega vaba vett nautida. Kõige selle juures on ka veevool Raudna ülavoolul suhteliselt kiire ja pöörded parajalt järsud. Pika meresüsta keeramisega oli tükk tegu.

Kuskil vahepeal tegime lõunaks suppi. Energiakadu sellisel rassimisel on kõvasti suurem kui vabas vees aerutamisel. Lisaks lõunale läksid päeva jooksul käiku veel šokolaadid. Abi oli Simmo toodud energiatablettidest.

Peale Osju mahajäetud asulat ja jõgede ristumiskohta muutub Raudna veelgi väiksemaks ja käänulisemaks. Vett on küll vähem aga veevool on palju kiirem. Viimase tunni pungestasime seda väikest niret mööda ülesvoolu. Merekajakk mahub vaevu pöörama. Igal pöördel satub nina veevoolu, mis ta kohe kaldasse kannab. Meeletu jõud läheb lihtsalt paadi pööramiseks vajalikus suunas. Nagu öeldud, tund pungestamist ja nüüd jäime laagrisse. Keset eimidagi. Teeme süüa ja mõtleme kuidas edasi targem tegutseda oleks. Edenemiskiirus viimasel otsal oli paarsada meetrit tunnis, mis tähendab, et Viljandi järve jõuame vähemalt päevase hilinemisega. Kahjuks on otsas ka vesi (lootsime Tohvrist saada) ja kohe lõpeb gaas. Retke alguses laenas Aivar meile pumbaga veefiltri, sellega proovime vett puhastada. Samas jõevesi tundub puhas (välja arvatud paar surnud metslooma mida jões nägime). Ja lõke on kah juba üleval – teeme potid tahmaseks.

Täna ei jõudnud pilte väga palju plõksida. Veetsime tõsiselt kogu kaheksatunnise päeva paadis ja ei tahtnud telefoni välja võtta. See üksik pilt on meie laagriplatsist Raudna ülemjooksult.