29. ehk viimane päev. Finiš Pärnu Jahisadamas.

Viimane päev Liu ninalt Pärnu Jahisadamasse möödus liigagi kergelt.

Hommik läbi puhus kerge pärituul. Päike paistis ja meie sättisime oma stardi kella kümneks hommikul, et rahulikult Pärnusse jõuda. Nagu tavaliselt, planeerisime asjade kokkupanekuks ja hommikusöögiks kaks tundi. Seega ärkasime alles kell kaheksa – meie jaoks suhteliselt hilja.

Hommikul liitus meiega veel Margus firmast Eastpole. Nemad tegelevad Tahe paadiehituses toodetud paatide müügiga. Margusel oli kaasas uus kajakimudel millel veel nimegi polnud. Arvatavasti saame seda kunagi proovida. Siis juba sellest uuest kajakist lähemalt.

Nagu öeldud Liult Pärnu Jahisadamasse oli otse üle lahe 17 km ja kuna puhus taganttuul siis tegime vee peal kõvasti aega parajaks. Jutustasime, maiustasime ja vahepeal natuke aerutasime. Sellist päeva kus aega üle oleks olnud ei mäleta ausalt öeldes kogu matkalt. Aga saime ka selle siis ära näha. Kokku oli meid 5 ühest ja üks kahene kajakk.

Pärnusse jõudmine oli omaette huvitav seiklus. Kuna meil oli hoolimata pidevatest puhkepausidest umbes pool tundi aega üle, siis otsustasime teha veel ühe peatuse Pärnu muuli ääres. Meid oodates randa jalutama tulnud inimesed märkasid meid ja ruttasid juba õnnitlema.

Jahisadamasse jõudsime täpselt. Mulle endale avaldas muljet muutus, mis oli ühe kuuga sadamas ja looduses toimunud. Kui läksime oli loodus hall ja sadam tühi, tagasi tulles olid puud lehtes, sadamas kees elu ja ilm oli soe.

Meid oli vastu võtma tulnud umbes viiekümnepealine rahvahulk. Kõikide lähimad sugulased, mõned sõbrad ja niisama uudistajaid. Alar, kelle juures ööbisime esimesel ööl tõi enda tehtud superkihvte pilte. Kohal oli ka hr. Tuul Tahe paadiehitusest. Lühike ja mõnus vastuvõtt, mille järel läksime sauna ja siis veel sööma. Pärast seda iga roju oma koju.

Vot selline reis oli siis. Nüüd tuli veel välja, et “graafik” mida sai ühte- ja teistpidi arvutatud kukkus lõpuks välja 28-päevane. See kuidas me graafikut koostasime ja päevi arvutasime on juba omaette lugu. Lugusid on veelgi. Võib-olla kunagi hiljem kirjutan neist ka netilehele. Ja muidugi on igal meist oma lugu rääkida – Mihkel lubas igatahes kõik emotsioonid ausalt kirja panna.

Ekspeditsioon on lõppenud. Aitähh kõigile kes toetasid ja neile kes kaasa elasid. Nägudeni seiklustel.