Frank Events OÜ
25. päev – Soome laht on läbi. Oleme Väinameres!
Eilne lugu lõppes poole päeva pealt. Räägin siis sealt edasi.
Istusime Pakri saartel. Pakri saared on meie arvates Eesti üks kihvtimaid kajakimatka piirkondi. Eriti kui oled huvitatud ajaloost. Pakri pank, mis on kõrgem Väike-Pakril, avaldub ka Suur-Pakril. Seal küll vee all, tekitades kõrgeid murdlaineid. Selline astang koos läänekaartest puhuva vastutuulega takistasidki meie edasipääsu.
Samal ajal kui meie istusime Suur-Pakri põhjatipus ja ootasime sobivat ilma edasiminekuks, aerutas mandrilt Pakrile Aivar Haller. Tuul oli 10 m/s kanti ja lained täitsa arvestatavad. Meie arvates väga kõva ületus. Isegi hulljulge võiks öelda. Samas Aivar on arvatavasti kõige paremini varustatud süstamatkaja terves Eestis, nii et seadmeid, millest hädaolukorras abi, leidub kindlasti. Meile oli Aivari tulek tähtis, sest ta tõi meile uue gaasiballooni. Tõenäoliselt oleksime pidanud leppima külma lõunaga, kui Aivarilt gaasiballooni ei oleks saanud. Peale Aivari saabumist hakkas läänekaarte tuul vaibuma ja kell 18:30 saime Pakrilt minema. Aivar jäi Pakrile telkima ja kavatses järgmisel päeval (täna) Paldiskisse aerutada. Loodan, et ta jõudis sinna.
Meie aga aerutasime vaibuvas tuules Rannaküla poole. Ka päikesepaiste kadus koos tuulega, ilm muutus külmaks ja vihma hakkas sadama. Niimoodi vihmas aerutades jõudsime Rannakülla kell 20:45. Meid ootas siiamaani parim vastuvõtt. Birgit pakkus kandikult kartulikrõpse, korraldati suurepärane õhtusöök Reelika ja tema perekonna poolt, lubati pesta ja lõpuks majutati veel korterisse. Kuna terve öö sadas, oli korter väga teretulnud vaheldus telkimisele.
Samas oli olukord meie jaoks raske, sest olime graafikust maas. Ajakava järgi oleksime pidanud ööbima Roostal, kuid magasime Rannakülas. Vahe vähemalt 20 km. Seetõttu otsustasime teha äratuse kella neljast eesmärgiga olla vee peal kell kuus. Ka ilmateade luba hommikuks meie jaoks soodsamat põhjatuult, mis päeva peale läände pidi keerama. Kell kuus paadis olles me põhjatuult enam ei saanud, puhus hoopis loodetuul, mis meile jällegi osaliselt vastu oli. Tuule kiirus oli umbes 8 meetrit sekundis. Tean seda, sest Aivar tõi ka uue tuule kiiruse mõõdiku. See on varasemast täpsem ja mitmekülgsem.
Rannakülast Dirhami sadama poole aerutades tundsime esimest korda ka seda, et lained on muutunud suuremaks aga ka laugemaks. Selline lauge laine ei löö süsta dekile vaid tõstab paati. Kui aga mõni juhtub murduma, siis saad tõsise lahmaka vett pähe ja paadile.
Üks tähelepanuväärne asi on see, et peaaegu kõikidel rannaalade elanikel on midagi öelda suure jaanuaritormi kohta. Aegnal oli see torm randu liivasemaks muutnud ja sadama ära lõhkunud, Rannakülas sadamasse liiva toonud. Ükskõik kus peatume, näeme, et liiv on metsavahel ja puid on murtud. Üks hea jututeema ongi torm. Kui midagi muud kosta ei ole siis saab küsida, kas ka torm teid räsis. Üksikud kohad, kus see midagi ei teinud vist.
Läänemerre keerasime ja Soome lahest väljusime kell 8:00. Nüüd hüpe praegusesse hetke. Oleme Noarootsi neeme põhjatipus. Kell on 14:00. Päev on olnud juba pikk ja aerutatud on pea 30 km. Ilm on kuni praeguseni olnud külm. Nüüd on päike ennast näitama hakanud ja see annab sooja. Mihkel mõõtis just veetemperatuuriks meres 10 kraadi. Madal Läänemeri soojeneb kiiresti. Kaldad on muutunud laugemaks, lahed madalaks. Merel aerutades ei ole sugugi ebatavaline näha keset merd suurt kivi seismas.
Peame plaani edasise osas. Ilmateade lubab tuule pöördumist edelasse, seejärel läbi lõuna kagusse. Meie jaoks täpselt vastu! Üks väike mõte on lõpetada juba pühapäeval. See nõuaks väikest marsruudimuutust ja tõsist eneseületust kõigil jäänud päevadel. Otsused langevad varsti…
Nonii-nonii-nonii. Otsused on langenud. Plaanis matk lõpetada eeloleval pühapäeval kell 14:00. See tähendab, et üks päev graafikust ees. Selle tõttu loobusime põikest saartele, kuid palju kilomeetreid ootab ees niikuinii. Pühapäeval on siis kõik, kes matkal juba käinud, oodatud kampa lööma, et koos Pärnusse aerutada.
Vot sellised lood. Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et kõik on muutunud. Külmad tuuled ja veed on unustatud. Täna kell 16:00 sisenesime vaikselt Väinamerre. Mõned faktid enne emotsioone: puud on lehtes, veetemperatuur 16 kraadi, vesi on lõbus roheline mitte karm sügavsinine, päike paistab, lained on madalad. Ühesõnaga aerutamishooaeg Väinamerel on täies hoos.
Ka meie korjasime paksud mütsid ja käpikud käest ära – paljakäsi aerutadeski oli palav. Ausalt öeldes uskumatu muutus. Veel hommikul Läänemerre sisenedes lõdisesime külmast, nüüd on see juba unustatud. Kui on lähiajal süstamatkaplaani, siis tasub igal juhul kaaluda Lääne-Eesti saari ja eriti Väinamerd. Ka loodus on praegu kihvt. Muide, soojas vees istuda ja aerutada on hoopis mõnusam kui külmas vees ja lihased ei tõmba kah krampi.
Täna saime ka kriipsukese pärituult. Mihkliga tõmbasime purjed üles ja liikusime umbes 3 km tunnis lõuna poole. Kui tuul vähegi tugevam on, siis võib purjega täitsa arvestada. Kokku päevadistants 45 km. Päris korralik, aga väga suurt väsimust täna ei ole.
Nüüd oleme Hobulaiul, teeme õhtusööki ja mõtleme juba matka lõpule. Homme plaanime aerutada Virtsu. See tähendab, et peame läbima osaliselt Matsalu Looduskaitseala. Alar sai täna selleks meile ka Looduskaitseala administratsioonilt loa (läbimine toimub igakordse loa alusel, kus on ette kirjutatud ka marsruut). Kuna on lindude pesitsusaeg, siis on meil arusaadavalt keelatud minna laidude lähedusse. Arvatavasti aerutame peatuseta läbi, kui vaja võime peatuse teha Puise ninal asuvas sadamas.
Ja veel! Bert nägi Voosi kurgus ka hülge ära. Ta aerutas meist natuke eespool ja hüljes lebas kaugemal kivil. Kui meie Berdini jõudsime oli hüljes juba kadunud.
Vot sellised lood siis aerutamisparadiisis.