22. päev – ikka Aegnal

Nonii-nonii-nonii. Õhtu on käes ja meie kolmekesi oleme ikka Aegnal. Kuigi Bert ärkas kell neli, ei tulnud äraminekust midagi välja. Tuul oli jätkuvalt otse vastu ja jätkuvalt üsna tugev. Isegi 10 m/s kanti.

Magasime siis hommikuni välja rahulikult. Meie jaoks oli täna täielik puhkepäev. Käisime ringi peale saarele. Vaatasime suurtükipatareisid. Rääkisime saarerahvaga juttu. Kuna on pühapäeva õhtu, siis on suurem osa rahvast praeguseks saarelt läinud. Jäänud oleme vaid meie kolmekesi ning ühe maja omanik ja peremees Hugo. Kuskil peaks veel sulane olema, aga teda me näinud ei ole. Majaperemehega on päris mõnus siin sadamas istudes filosoofilis-praktilisi vestlusi arendada. Vahepeal kirume sadama olukorda ja kiirlaevade laineid, seejärel arutame tuulest ja siis jälle Eesti valitsusest. Ühesõnaga meie jaoks kõva lebotamise päev nagu Mihkel tavatseb öelda. Tal keeled suus ja seepärast soome keeles räägibki. Lepo on ju soome keeles puhkus.

Kell sai just seitse ja nüüd võib küll öelda, et meri on vaikseks jäänud. Põhimõtteliselt võiks ületuse õhtul äragi teha, aga tundub, et meie jätame selle siiski ööseks – pole laevaliiklust ja siis ei pea me Naissaare sadamasse ööbima minema. Plaanime ärgata kell 3, et minema saada kell 4 ja siis tõmmata õhtuks Pakri saartele välja. Oot äkki sõidame siiski veel täna välja. Bert on siin kahtleval seisukohal. Helistab just Hundipea sadamasse laevajuhtimiskeskusesse, et küsida kuidas laevaliiklus õhtul on. Kõne on lõppenud. Praegu langetab Bert otsust…mõtleb….mõtleb veel….arutleb…nii tihe liiklus ei ole kui päeval….mõni reisilaev samas on õhtul liikumas….hommikul seitsmest hakkavad sõitma alles…minna või mitte minna…ärkame pool neli…teeme kiirelt ja kell viis oleme läinud…kaks tundi ületusele…üksteist koma seitse kilomeetrit…otsuse langetamine on raske…minna või mitte minna…LÄHME HOMME…siis on kagutuul kah.