21. päev – lõunast saadik Aegnal
Muuga lahes ootasime esimest korda laeva taga. Neemelt lahkudes helistas Bert Hundipea sadamasse Tallinna ja Muuga lahe juhtimiskeskusesse ja teatas meie tulekust. Umbes Muuga lahe keskel (seal kus see fikseeritud tuletorn madalikul seisab) nägime, et meie tee ristub Muuga sadamasse siseneva kaubalaevaga. Mina isiklikult oleksin tahtnud proovida laeva eest läbi sõita, kuid Bert väikelaevakaptenina otsustas oodata. Passisime siis kümmekond minutit keset lahte. Silmapiirile hakkas tekkima ka teisi laevu. Lootsikaater sõitis edasi-tagasi – viis arvatavasti lootse sadamasse sisenevatele laevadele. Lõpuks hakkasime aerutama kursiga sissetuleva laeva taha ja siis juba üle lahe. Päris kihvt vaheldus sellistele tühjadele laheületustele. Tallinna laht ootab muidugi ees, seal pole tühjusest juttugi.
Peale eilset “sunnitud” puhkust sujus aerutamine täna tunduvalt paremini. Jõudu ja tahtmistki oli rohkem. Kahjuks võtavad nii minu kui ka Berdi paadid ikkagi veel vett sisse, nii et aerutada tuleb märjas istudes. Mina olen harjunud, Bert ikka unistab kuivast pingist. Täna plaanime teipida ära kokpiti ääre. Äkki tuleb sealt sisse. Vahepeal oleme juba jõudnud katteid vahetada ja muudki, aga abi ei midagi.
Tegelikult tahtsime lõunatama minna Kräsuli saarele. See on natuke põhjapool sellest kohast kus elab ekspresident ja tuntud matkamees Lennart Meri. Väike liivaneem Kräsuli idakülje tundus sobiva maabumispaigana. Sealsamas seisis ka üks amfiibtransportöör. Rannale lähenedes ajasime kahjuks lendu hulga kajakaid. Veelgi lähemale jõudes nägime, et rannal olid pesad ja pesades vist juba munadki sees. Ots kiiresti ringi ja merele tagasi. Siis otsustasimegi, et linde mitte häirida, peatume Aegna sadamas. Seal inimeste liiklus niikuinii kõva. Loodame, et kajakad pesale tagasi tulid.
Üks kihvt lind mida pidevalt merel olles näeme on aul. Lendavad parvedes madalal vee kohal. Aerutajaid ei näi pelgavat. Teinekord rallivad täitsa ümber meie, siis kihutavad jälle kaugemale. Bert teab rääkida, et aul Eestis ei pesitsegi, lendavad siit põhja edasi. Eks nad siis vist karjadena puhkavad siin.
Nüüd istumegi siis siin Aegna sadamas. Vaatame liiklust Tallinna lahel ja seda kuidas kiirlaevade lained Aegna lagunenud sadamas seisvat laeva rammivad. Hetkel on olukord selline, et tuul on tugevnenud ja lahe ületuseks veel ei lähe. Eile saime Aivarilt tuulemõõdiku. Arvasin, et siis ei pea binokliga vahtima ja mõistatama kas tuul on raugenud või mitte. Paned mõõdiku tuulde ja näitab naksti 3 meetrit sekundis. Aga merel kihutavad vahused lained. Kuidagi ei taha uskuda, et Silva õigust räägib. Aga kurat seda teab… Ootame, vaatame… Lähen potti pesema, siis teeme veel kohvi ja ootame edasi. Õhtul kui tuul raugeb paneme üle.
Kell on nüüd 16.30. Tuul ei ole nõrgenenud. Ikka istume sadamas ja vaatame toimuvat. Ja vaadata on siin kõvasti. Rahvast käib Aegna lagunenud sadamas päris palju ja kiirlaevalained jõuavad kah üsna ilusti laevade seisukohta välja. Just natuke aega tagasi põgenes üks kaatritäis rahvast. Jõudsid vaid korraks kaile astuda, kui lained tulema hakkasid ja kohe käsutati rahvas paati tagasi ning minema. Samas üks purjekas seisab juba tunnikese sadamas. Meeskond jookseb iga natukese aja tagant laeva, eemalduvad mootori jõul hetkeks sadamast, ootavad lainete tipphetke ära ja siis sadamasse tagasi. Kai äärde paati kinnitada on võimatu, kindlasti tuleb otsaga kai ja ankru vahele pingutada. Siis ei ole laine lõhkuv efekt nii suur. Üldiselt jätab värk ikka täieliku sürri mulje. Kuidas Aegna sadamat üldse kasutada saab, kui iga paarikümne minuti tagant meeletud murdlained kai peale löövad.
Ilm on hea ja tsirkust on küllaga, kahjuks tuul ei taha vaibuda. Mihkel mõõtis just tuule tugevuse rekordiks 4,7 m/s.
Käes on õhtu. Kell on 21:21 ja meie oleme ikka Aegnal. Oodatud tuulevaibumist ei tulnudki ja otsustasime Tallinna lahe ületada homme varahommikul (äratus kell 4:00). Nagu enne juba kirjutatud sai, on Aegna sadamas õnneks actionit kõvasti – peasüüdlaseks ignorantsed inimesed ja kiirlaevalained. Olukord Aegna sadamas läheb kindlasti Eestimaa imede rivistusse. Koostame sellist nimekirja kõige-kõigemast mida näeme.
Aga aega õhtupoolikul kasutasime ka kasulikult. Võtsime kajakid korralikud käsile ning viisime läbi rea teste. Eesmärk – selgitada välja, kuidas saab vesi kokpitti ja tagumisse paaki. Kokpiti testimiseks keerasime paadi kummuli ning kallasime auskritega vett kõikidele kriitilistele kohtadele. Leidsime kaks kohta kust vesi sisse pääses – kokpiti ääre kinnitus kajaki kerele ja tüürinööride kanalid. Ohtralt halli superteipi lahendas probleemi (loodetavasti).
Tagumisse paaki vee sisenemiskoha leidmine oli keerulisem. Alguses kahtlustasin sverdikaevu. Samas kindel ei saanud kuidagi olla. Lõpuks kandsime Mihkliga minu kajaki tagumise kambri vett täis, panime kaane peale ja kajakki keerates uurisime kust vett tilgub. Selgus, et ebatihedad olid tüürikaablite väljatulekukohad kerest. Polnudki muud viisi nende tihendamiseks kui, et tüür pealt maha ja halli teipi peale. Bert võttis omal kah tüüri maha. Tema ei ole seda vist üldse kasutanud, mina paar korda matka jooksul olen. Tõsiselt vaja on teda vaid siis kui purjetamiseks läheb.
Eks siis homme näha ole mis saab. Kuiva tagumikuga aerutamine oleks kihvt küll.