Siis kui me Liiapeksi- Aegviidu matkarajal käisime!

 Sügis on matkamiseks huvitav aeg, teisi matkajaid ja niisama umpsa-pumpsa pidutsejaid on metsas vähe. Loodus on mõnusalt karge ning metsaelanike krabinad ja tegutsemised kostuvad kaugele.

Otsustasimegi Novebri keskel rabagiid Meriliisiga, et lähme ja vaatame mida pakub meile Liiapeksi-Aegviidu matkarada. Tegu on ühe lõiguga RMK 370km-st matkateest mille pikkuseks on 32 km. Planeerisime selle kahepäevase matkana. Jalgsimatkade puhul võikski ühepäeva teekond jääda 20-25km vahele. Sügisel on päevad lühikesed seega ei hakanud seda ühe päevaga läbi punnima. Mõtlesime, et võtame asja mõnuga ja käime “lebotades” raja läbi. Hommikul hüppasime Tallinnast bussile ning uinudes läks 45min bussisõitu kiirelt. Maha läksime peatuses nimega Loksa tee. Bussiga on sinna hea minna kuna matkatee algabki peaaegu peatuse kõrvalt. Kaart veel digikaga ülespildistatud võis meie teekond alata.

Esimene lõik möödus mööda metsavaheteid kõndides, hommik oli mõnus sügisene, soojakraade võis olla 5-6. Ühel hetkel paralleelselt meie teega hakkas voolama üks omamoodi kraav, värvus oli sel selline beežikas plögane, nagu mingi radioaktiivne kogu.Osades kohtades sellised kraavid on ning tegu ei ole mitte mingi reostuse vaid hoopis rauarikka veega. Kui rauarikas põhjavesi maapinnale kerkib siis see hakkab reageerima hapnikuga ning tekibki enneolematut värvi vesi.Tegime pikema peatuse Pikkjärve kaldal, kus on olemas ka telkimiskohad ja katusealusega pingid. Seal keetsime sooja jooki ning võtsime ühe näksi, nautisime vaadet. Järv on seal väga ilus ning eemal märkasime telkijaid kes tegid lõket ja toimetasid oma hommikusi tegevusi.

Edasi suundusime Kõnnu-Suursoo poole. Kõnnu- Suursoo on minumeelest üks ilusamaid rabasid üldse mida läbib laudtee, raba keskel on linnuvaatlustorn. Kui räätsadega sinna rabasse minna ja ümbruskonda nii hästi ei tunne siis peaks hoidma laudteest vasakule, paremal on pinnas üpriski pehme ja laukalabürint on võimas. Laudtee pikkus on rabas ca 2km ning viib Paukjärve vaatetornini. Segaduse vältimiseks ütlen, et linnuvaatlustorn rabas ja Paukjärve torn on kaks erinevat torni. Nendevaheline kaugus on 1km. Rabas olevast tornist avaneb ilus vaade laugastele ja rabamassiivile.

Peale tornivaateid hakkasimegi minema Paukjärve poole. Vett me väga palju kaasa ei võtnud ja kuna teadsime, et lähme Suursoost läbi siis täitsime ka osad pudelid laukaveega.Paukjärve vaatetorn on eriti võimas, see asub omakorda kõrgel vallseljakul. Torni juures sõime ka lõunat. Tollel korral pakuti täidetud paprika konservi. Konserv priimusele ja 3 minutiga oli soe toit olemas. Torni kõrvalt haarasime vaarikavarsi ja tegime ka teed omale.

 Edasine maastik on väga kõrvemaaliline. Rada läheb piki vallseljakut, see oli üks minu lemmikuid etappe rajal. Kõndides kõrgel oosil mille kõrgus oli üle 15m, nägi kaugele ning oosi järsud servad andsid erilise elamuse. Vahepeal oli näha, et meie tee oli ristunud ühe mesikäpa omaga. Karuott oli end kergendanud raja kõrvale. Näha oli, et ka tema oli rabas käinud, sest kaki seest pärlendasid meile vastu jõhvikad. Meriliisile pakkus natukne nalja, et ma karukakist nii vaimustuses olin, aga tänu sellele saab looma kohta väga palju teada.

Ühel hetkel hakkas kostuma kuulipilduja täristamist ning suurtükkide kõmakaid. Kui lähete Kõrvemaale siis peate sellega arvestama, et ilusale loodusele ja linnulaulule kuuleb vahepeal kuidas parandatakse meie kaitsevõimet, paralleelselt kaitsealaga asub kaitseväe polügon. 

Panime ruttu telgi püsti sest hakkas juba hämarduma. Päevateekonnaks kujunes 15km ning selleks kulus meil 5h ja 45min. Kui telk püsti, mõtlesime visata natukeseks pikali. Läks aga natukene teisiti, magamiskotis oli nii mõnus ja eks väsimus oli ka oma võtnud. Jäime 1.5h magama. Ühel hetkel ärkasin ja vaatasin, et ümberringi on kottpime. Ütlesin Meriliisile, et peaks lõkke üles tegema. Magamiskotis külm ei olnud. Pigem selline mõnus ja soe. Võiks võrrelda seda hetke hommikuse ärkamisega, kui voodi tundub nii pehme ja soe.

Panime pealambid pähe, soojalt riide ja läksime tuld tegema. Puude jaoks tehtud katusealune oli lõkkepuudest punnis. Samas juures asus ka nn pakule kinnitatud kirves, millega saaks hädapäraselt puid lõhkuda. Sellega siiski ma lõkkeks puid ei teinud, vaid kaasa oli võetud kirves, millega meeldib mulle hulga rohkem puid lõhkuda.Kella kolmeks jõudsime Väinjärve telkimisalale, kuhu jäime ka ööbima.

Kui tuli üleval, ajasime juttu ja muljetasime päevast. Kell oli miski seitse kui hakkasime õhtusööki valmistama. Õhtuks pakuti meile praekapsast, verivorsti ja lõkkel küpsetatud leiba. Ooooo kui hea see oli. See mõnus praekapsas, krõbe verivorst ning lõkkel küpsetatud leib, taamalt kostumas ikka veel suurtüki paugud lühikeste automaadi valangutega :). Magustoiduks pakuti lõkkel küpsetatud vahukomme.

Nendega peab ettevaatlik olema, sest küpsetatuna muutuvad nad väga kuumaks ja kleepuvaks plönniks. Nii juhtuski, et kui olin valmis saanud järjekordse maiuse siis suurest õnnest suule lähemale toodes väristasin kommi vastu ülahuult, kuhu see muidugi kinni jäi. Sain kaks vahvat villi oma huulele. Aga ega ükski vill ei sega juu maitsvate asjade edasisöömist.

Aeg läks kiiresti ja tore oli üle pika aja elava tule ääres istuda ja elust heietada, oli magamamineku aeg. Jahedal ajal on hea omale teha magamiskotti kaasa “soojapatarei”. Mis see on ja kuidas kasutada? Tegu on siis plekist joogipudeliga mis täitetakse keeva veega ning visatakse magamiskotti. Kuna Meriliis on natuke külmakartlikum kui mina siis patarei läks talle jalutsisse, temale oli kaasa võetud ka teine magamiskott, mille ta tõmbas omale peale.

Nüüd kui ettevalmistused olid tehtud siis müts pähe ja magama. Uni oli hea ja jätkus seda kauaks. Kuna meil kiiret polnud magasime kaua, ärkasime hommikul kell 9. Mul oli öösel seljas soe pesu ja kampsun, kuid nautuke paljuks läks selle riietamisega, öösel hakkas palav ning peast lendas müts. Meriliisi sõnul töötas “soojapatarei” hästi ning temalgi polnud külm. Kui teate, et teil võib jahedamal ajal külm hakata siis võib “patareisid” mitu tüki omale magamikotti visata.Ärganud olime õigel ajal, Väinjärve tagant tõusis päike ja saime päikesetõusu nautida.

Öösel oli ka väike miinus olnud kuna maad kattis õrn härmatis ning väiksematel lompidel oli jääkirme peal. Hommikuks keetsime priimusel omale laukaveest putru ja kõrvale sai vorstileiba süüa. Üle järve oli kuulda tetrede pulinat ning kusagil hüüdis oma ka laanepüü. Lindude häälitsusi katkestasid endiselt suurtüki paugud ja üksikud relvalasud.

Kõhud täis ja varustus koos jätkasime oma teekonda. Väinjärve telkimisplats on ka üks viimaseid enne Aegviidut, seega peaks arvestama oma jõuvarusid ja ööbimiskoha valikut hästi. 

Rada kulges nüüd Suurjärve, Pikkjärve ja Kõverjärve vahel, rada läheb mööda ka Linajärvest. Linajärve kaldalt leidsime rähni sepikoja. Rähni sepikojaks võib kutsuda näiteks puuprigu kuhu rähnid panevad käbi. Käbi jääb sinna kinni ja siis on hea seda hekseldada. Tavaliselt on sepikoja läheduses maas palju ära tsäksitud käbisid.

 

 

Kui mahti pole väga pikalt matkata siis nende järvede ümbruses on ka õpperada koos infotahvlitega loodusest mida kindlasti soovitan, sest see järvede kompleks on väga ilus, rada läbib ka jussi nõmmesid. Minujaoks olidki jussi nõmmed üheks järjekordseks kõrghetkeks sellel matkal. Suur lahtine maastik, kus künkad käivad üles-alla tölla-mölla. Küngastel kasvab kanarbik, pohl ja ja teisigi puhmaid. Jussi nõmmed on tekkinud ajast mil seal oli Nõukogude Liidu polügon. Kuna seal toimus aja jooksul mitmeid põlenguid siis ongi saanud tekkida selline kooslus.

 

Jussi nõmmedel leidsin ka hundi väljaheite, selliseid asju on alati heameel leida. Neid ei leia just tihti ning annab märku, et neid võsavillemeid meil liigub. Jussi nõmmedel tegime ka väikese peatuse ja pikutasime sambavoodis. 

 Ületasime mitte just kõige paremas seisus oleva silla, mis viis üle soodla jõe. Jõe läheduses on rada suhteliselt plögane ja porine ning pidi vaatama korralikult kuhu astuda.

Peale soodla jõge hakkas matkatee ühtima juba kõrvemaa suusaradadega. Vastu hakkas tulema mitmeid jooksjaid, mis andis märku, et ega see Aegviidugi enam kaugel pole. Kui nägime silti, et Aegviiduni on 3 km oli meel hea. Kuigi teekond ei olnud pikk siis polnud ammu sellise seljakotiga matkanud ning erinevad lihased hakkasid märku andma end nad on ka olemas. Puusasid hakkas hõõruma sooja pesu rullunud värvel. Väsimust oli tunda. Just sellel õigel hetkel haaras Meriliis motivatsioonipaketi ja palus mul see lahti lõigata. Nimelt vinnutatud vorst… mmmm. Kindlasti soovitan pikemale matkale kaasa haarata jupp suitsu- või vinnutatud vorsti. See maitseelamus annab teekonnale värskust ja kehale soolasid juurde. Jõudsime täpselt kell 16.00 Aegviidu perroonini. Teadsime, et Aegviidust läheb tihti ronge Tallinna suunas siis ei hakkanud enne uurimustööd tegemagi kui kohal olime. Järgmine rong pidi väljuma 16.20. Meile sobis! Võtsime kotist priimuse ja keetsime omale metsaseene suppi.

 Supp valmis, pakkisime asjad ning viskasime kotid rongi, katsime rongis laua ning asusime suppi luristama.

Jalutasime sellel päeval täpselt sama kaua nagu eelmiselgi, ehk 5h ja 45m. Päevateekonnaks kujunes 17km. Raja märgistusest- märgistus on täitsa ok, kuigi on kohti kus märgistus on puudelt tuhmunud. Kindlasti võiks enne matkale minekut kasvõi stendilt kaardi omale üles pildistada, kuigi see suurem asi kaart pole, aga saab enam-vähem jälgida teekonda. Meil oli abivahendina kaasas ka GPS, mida küll kasutasime distantsi mõõtmiseks mitte selleks, et teada kus me oleme ja kuhu lähme. Seega matkaraja märgistus töötas.

Kunagi soojemal ajal kui päevad on pikemad siis võiks täitsa Liiapeksi-Aegviidu teekonna ette võtta ühepäevasena. Varustust saab vähem kaasa võtta ning liikuda saaks kiiremini. Muidugi oleks see üritus pigem sportlikuma maiguga.

Matk oli tore ja meile mõlemile meeldis, saime arutada ka mitmeid uusi mõtteid mida korda saata, eks ole näha kuhu jalad meid teinekord viivad.

Matkamiseni,

Raimo