Viigerhülged on merejääl

Taas on käes aeg, mil viigerhülged hakkavad merejääl päikesevanne võtma. Eelmisel aastal kirjutasin, kuidas viigrite uurimisprojekt andis kindlat tõestust selle kohta, et mingi hulk Eesti vigridest veedab talve Väinamere kinnisjääl. Tegime eelmisel nädalal luureretke Suure väina jääle, et tutvuda selle aasta jääoludega.

 

Suures väinas tunduvad sel aastal viigrite pesitsusolud väga head olevat. Jää tekkis tugevate tormide vahel, seetõttu on jää pind ebaühtlane ja madalikel laiutavad kõrged rüsijää hunnikud. Kesselaiu all on jääkuhjad jõudnud Kesse pangani.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mingil hetkel märkasime jääl väikest musta täppi, mis tasapisi lähemale suusatades viigerhülgeks osutus.

 

 

 

 

 

 

See pilt on tehtud mõned aastad tagasi kui õnnestus pildistada läbi vaatlustoru viigriema koos pojaga. Nüüd juba peaks hea ilmaga ka pojad lumekoobastest jääle ronima.

 

 

 

 

 

Kui poegi peidavad emad jääkuhilate alla lumekoobastesse ja neid on raske märgata, siis mõnikord võib merejääl suusatades peale sattuda hülge rindaukudele. Rindaugud on kohad, kust hülged veest jääle tulevad. Vahest on need ümarad augud lausjääs, aga seekord leidsime piklikud ava, mis oli kraabitud jääprakku.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti viigripopulatsiooni suurimaks ohuks peetakse soojasid talvesid, sest nad poegivad ainult jääle. Õnneks on viimastel talvedel olnud merel jääd piisavalt ja tõenäoliselt saavad meie vigrid ka sel aastal korraliku järelkasvu.

Suusatamisolud olid Suurel väinal väga head. Jääd kattis kerge lumi ja suusk libises väga hästi. Merejääle minnes ei tohi aga kunagi unustada turvanõuded, sest jää paksus võib olla ebaühtlane ja lume alla varjatud praod.

 

 

 

 

 

Viigerhülgeid otsime, nende tegevusjälgi vaatame ja jäärüüs Kesselaiu panka uudistame juba sel laupäeval toimuval suusamatkal.