Hundid jälle aktiivsemad

Peale kevadsuvist varjulisemat perioodi muutuvad hundid sügise lähenedes taas aktiivsemaks. Hea õnne korral õigel ajal õige kohas olles võib hundikarja suhtlusest osa saada.

Mais, juunis ja juulis on huntidel kutsikad väikesed ja hallivatimehed madalamad kui muru. Vaikus, pole jälgi ega väljaheiteid, võiks arvata, et hundid on siit ära läinud. Kuid augustis hakkavad asjad muutuma. Esineb koduloomade murdmisi, inimese näevad sihtidel „suuri koeri“ ja  öö hakul võib mõnes sooservas kostuda pimedast metsast kummalist kilamist – hundikutsikate „ulgumist“. Talve lähendes ja kutsikate kasvades lähevad suside rännakud aina pikemaks.

Võsavillemite aktiviseerumist õnnestus mul omal nahal tunda ühel vaiksel augustiööl Kõrvamaal. Emotsioon on uskumatult võimas, minu arvates üks teravamaid, mida Eestimaa loodusel pakkuda. Olen huntide tegemiste vastu sügavamat huvi tundnud juba mitmeid aastaid. „Kas sa tõesti pimedas metsas üksi olles ei karda?“ küsivad sõbrad. Üldiselt ei karda, aga sellistel hetkedel poeb põnevuse kõrvale hinge ka mingi ürgne hirm. Midagi pole ju karta, aga ikkagi hakkab kõhe. Lahe.

{youtube}GnGY5OOqzTE{/youtube}

Jäädvustatud Canon EOS 550D kaameraga. Ilma lisamikrifonita ja käest, taustaks pime mets. Salvestise keskel olev sahin tekkis käte liigutamisel, siis kui sättisin kaamerat paremini huntide suunas.