Räätsad

Lumerohke talve tõttu on kõrgendatud huviorbiidis räätsade laenutus, räätsade müük ja räätsamatkad. Siin natuke rohkem infot ja meie kogemusi.

Erinevate lumeoludega sobivad paremini erinevad räätsad. Paksu pulberlumega on head suure pindalaga puuraamidega räätsad. Puuraamide vahele punutakse nahast või vitsadest kandev osa. Selliseid saab tellida internetipoest või valmistada ise.

Meie kogemused näitavad, et väga suured räätsad ei pruugi Eesti oludesse kõige paremini sobida. Esiteks on meil vähe avatud maastikke, kui suured sood välja arvata. Näiteks loomajälgi ajades või soo poole matkates satub tavaliselt ikka tihedasse võpsikusse, kus suured räätsad puude taha takerduvad. Teiseks pole meie talved nii stabiilsed, et lumi pehme pulbrina püsiks. Vahelduvad sulailmad ja käredad külmad tekitavad lumele kooriku, mis ka väiksema plaadiga räätsa kannab. Koorik ei pruugigi alati lume peal olla, vahest asub see näiteks 10 cm sügavusel pehme lume all. Aga arvestades,  et kooriku alla jääb veel paks lumekiht ja pahatihti pehme pinnas, siis on sellest ikkagi palju abi.

Erandiks oli eelmine talv, mil lumi praktiliselt kevadeni koheva pulbrina püsis. Väiksema plaadiga rääts vajus poolemeetrisest lumes kohinal läbi ja kandma jäi heal juhul 10 cm paksune padi. Sel talvel on räätsadega matkates koorikust juba abi. Eelmisel nädalal Sirti soo peal matkates vajusin mina veel läbi, aga Triinu kandis koorik vägevalt. Kolmapäeval Naisterabas oli koorikust abi juba tervele grupile.

Suurte puuplaatidega räätsadele vastand on väikesed plastikust valmistatud ja kassidega varustatud räätsad. Need on head mägedes, kus pinnas enamasti jäine ja järskudel nõlvadel libisemise oht. Eestis sobivad sellised räätsad hästi näiteks Kõrvemaa oosidel turnimiseks. Mõnedel mudelitel on olemas plaadi pikendused, et vajadusel räätsa pindala suurendada. Selliseid räätsasid kasutab Eestis näiteks Helen Kõrvemaalt.

Suurte puuraamidega ja väikestele plastikust räätsadele lisaks kasutatakse laialdaselt alumiiniumraami ja kunstmaterjalist kandva osaga räätsasid. Oma ehituselt jäljendavad need traditsioonilisi räätsasid, aga on varustatud kassidega. Ka suuruselt jäävad need kahe eelpool toodu vahele.

Maailmas eristatakse hästi laias laastus kahte tüüpi räätsasid: karukäpa ja koprasaba.

Karukäpad sobivad paremini manööverdamiseks tihedas võsas ja mägedes. Nende parim omadus on hea manööverdamisvõime, halb omadus aeglus. Koprasabad on kiiremad ja paremad avatud maastikel. Traditsiooniliselt olid koprasabad levinumad. Meie kogemused näitavad, et karukäpad kipuvad tagant lund ja vett üles viskama. Karukäppadega matkates saavad tihtipeale püksid tagant märjaks või lumiseks. Koprasabade pikk ja peenike saba hoiab püksid kuivana. Koprasabadega on aga võimatu tagurdada. Suure plaadiga koprasabadel raskendab pikk saba metsas üle mahalangenud puude astumist, aga pööramine pole väga keeruline.

Eestis on täna levinuimad koprasaba tüüpi lauskmaaräätsad TSL 810. Ilmselt on need meie oludes optimaalsed. Kummiklamber ei fikseeri räätsa küll väga kindlalt jala külge, aga see ei tohiks laumedal maal suur probleem olla. Samas on  TSL 810 plaat piisavalt suur ka kohevama lume jaoks. Saba teeb üle puude astumise tülikamaks, kuid mitte võimatuks. Ka sobivad TSL 810 ja natuke väiksemad TSL 710 väga hästi ilma lumeta ajal soos matkamiseks. Kahjuks on selle mudeli tootmine praeguseks lõpetatud.

Siit-sealt on kuulda, et ka räätsade ise valmistamine kogub Eestis hoogu. Selleks korraldatakse töötubasid ja kursuseid. Kuid sellest juba edaspidi.