Vereta hundijaht

Keskkonnateabe Keskuse ulukiuurijad üritavad juba mitmendat aastat raadiokaelusega märgistada hunti, et saada rohkem infot Eesti suside tegemiste kohta. Keeruline ülesanne, sest hundi taiplikkus ja kohanemisvõime on ju üldtuntud. Käisin möödunud neljapäeval ja reedel Tipu uurimisalal toimunud hundipüüdmisel abiks.

 

Kolmapäeva õhtul helistasin suurkiskja uurijale Marko Kübarsepale: „ Tere Marko! Kuidas läheb?“ „Ah, mis ta siin läheb, panin just ühe hundikarja lipuringi. Äkki saab homme mõne kätte.“ Umbes tunni pärast istusin autos ja olin Pärnu poole teel.

 

Vereta hundijaht sarnaneb tavalise hundijahiga. Metsatükis olev hundikari piiratakse pikki kraavi, teid ja sihte kulgeva lipuliiniga. Hundid üldiselt lipuliini pelgavad ja sealt ilma suurema hädata välja ei tule.

 

 

 

 

 

 

 

Ideaalis peaks asi välja nägema nii, et ajajad lähevad lipuringi sisse ja „lükkavad“ võsavillemid liikuma. Hundid jooksevad pikki lipuliini ringi. Kütid seisavad vaikselt lipuliini ääres lagedamatel kohtadel ja ootavad susi saabumist. Vahe on aga selles, et kui hea laskja kustutab vintrelvaga looma eluküünla ka sadade meetrite pealt, siis uinutipüssiga peab saama kütitavast umbes paarikümne meetri kaugusele. Seepärast passitakse uinutipüssiga lipuliini sees, arvatavatel huntide liikumisradadel.

 

Neljapäeval oli Marko püssimees, Vesto ajaja ja meie koos Kai-Maiga pidime olema jahitiimi silmad ja kõrvad. Paigutusime metsatüki läbivate laiade sihtide otstesse, et huntide liikumistest teistele teada anda. Mina jälgisin vertikaalsihti ja Kai-Mai horisontaali.

 

Kõndisime hommikul põksuva südamega jahipiirkonna poole. Lipuringi nurgas läksime lahku kumbki oma positsioonile. Olin jõudnud vaevalt 5 min kõndida, kui telefon heliseb. Kõlab Kai-Mai erutunud hääl: „Ma nägin hunti! Jummala lähedalt. Kõndisin ja peatusin korraks, et kuulatada. Ja kuulengi lume krudinat, keegi tuleb minu poole. Hetke pärast vilksab põõsaste vahel kollakaspruun kogu. Hunt tuleb puude vahelt välja, jääb umbes 20 m kaugemale seisma ja vaatab mind. Mõtleb hetke ja juba kaobki puude vahele tagasi.“ Kuulan ja mõtlen, krt küll, kadedaks teeb.

 

Mõne aja pärast seisan oma sihi otsas. Marko valmistub minust eemal tee peal metsaminekuks. Äkki vehkleb hoogsalt ja püüab mulle midagi näidata. Vahin ringi ja ei saa täpselt aru. Ja siis taipan, aga on juba hilja, näen möödalipsava susi suurt kogu, aga fotokat ei jõua haarata. Natuke aega hiljem märkan ühte hunti metsasihil. Nüüd olen kiirem

 

 

 

 

 

 

 

Päeva jooksul näen veel mitu korda hunte, kuid Kai-Maiga võrreldavat elamust ei saa. Aeg-ajalt kõnnib ajaja Vesto üle sihi, vahepel tuleb minuga juttu ajama. Tal on palav ja mul väga külm. Peale lõunat tuleb ajajaid juurde ja jaht muutub intensiivsemaks. Marko juurest jookseb läbi mitu hunti, paraku liiga kaugelt. Hämaras lõpetame.

 

Reede hommikul selgub, et vähemalt üks hunt on öösel välja murdnud. Kõige alguses oli piiramisrõngas arvatavalt viis hunti. Tegemist on Markole juba ammu teada alfapaari ja nende kolme kutsikaga. Alfaemane ehk mutt pole kunagi lippe kartnud. Pidavat olema selline väiksemat kasvu, aga julge hunt. Alati läheb lipuliinist läbi ja teda on nähtud ainult mõnel korral, vilksamisi. Alfaisane ehk vanamees lippe pelgab ja jääb tavaliselt sisse. Vanamehe kinnipüüdmisele on oldud kõige lähemal. Teda on nähtud vereta ajujahis ainult mõne meetri pealt, aetud taga mootorsaanidega ja tehtud muid trikke, vanamees on aga alati võitjaks jäänud. Isegi kogenud Soome hundipüüdjad, kes kodumaal kaelustanud kümneid hunte, pidid vanamehe üleolekut tunnistama. Vanamees peaks olema juba vana hunt, 7-8 aastat kindlasti. Marko kardab, et vanamees on juba püüdjate ninapidivedamise meister ja jõuab enne kinninabimist rahulikult manalateed minna.

 

Niisiis, alustame reedel teadmisega, et rõngas on kolm hunti. Mutt järgis traditsioone ja lahkus kohe kolmapäeva öösel vastu neljapäeva. Vanamees või üks kutsikatest põgenes neljapäeva öösel vastu reedet. Väljamurdmise katsete jälgi leiame veel. Ühes kohas on lipuliin puruks hammustatud, teisal on hallivatimees pugenud liini alla ja olnud juba peaaegu väljas, kuid siiski kartma löönud ja tagasi pöördunud. Suisa hämmastav, et võimekas kiskja ühte punaste riidetükkidega varustatud inimeselõhnalist nööri nii hirmsasti kardab.

 

Seisan juba tuttava sihi otsas ja ootan. Külm on. Abiväge tuleb juurde, Tori jahimehed. Kaks tundi ootamist, täielik vaikus ja tühjus. Hakkan juba kahtlema, arvatavasti on hudid läinud. Otsustan endast mõnesaja meetri kaugusel seisva kolleegi juurde minna. Tal on raadiosaatja ja äkki ka rohkem infot. Ei midagi, ta on sama tark kui mina. Ajame sosistades jutt, kui tema raadiosaatjast teatab keegi ajajatest, et nägi kahte susi. Elu tuleb jälle sisse. Ja hetk hiljem silkab meist ainult mõnekümne meetri kaugusel põõsastes üks hunt. Mõlemad võpatame, raban kaamera ja jõuan klõpsugi teha, mis hiljem kahjuks ainult uduseks metsapildiks osutub. Kiirustan tagasi oma positsioonile.

 

Nüüd läheb mölluks hundid jooksevad edasi tagasi, lähemal ja kaugemal. Ja mingil hetkel saan minagi oma päeva kirja. Umbes 50 m kaugusel tuleb sihile noor emahunt, vaatab vastasuunas.

 

 

 

 

 

 

 

 

Õnneks olen valmis ja heal positsioonil. Kaamera klõbistamise peale vaatab ta minu poole.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ja läheb, aga mitte paaniliselt põgenedes, vaid rahulikult joostes. Tunnen suurt rõõmu.

 

Päeva jooksul näen hunte veel mitmel korral.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotokaamera videorežiimil töölesaamine võtab aega, aga ühest võsavillemist saan isegi video.

{youtube}IeVj2lZJ18o{/youtube}

 

 

Peale lõunat pean töökohustuste tõttu Tallinnasse kiirustama. Sõidan ja ilgelt kripeldab. Kohe kui pimedaks läheb, helistan Markole. Ei midagi, ka seekord jäid hundid peale. Õhtul hiljem avab ta lipuliini. Teadusele on ka suuremaid ohvreid toodud, kuid Marko otsustab, et seekord aitab.

 

Ameeriklased püüavad märgistamiseks hunte enamasti lõksudega. Rootsis oldi alguses väga edukad kopterijahil, kuid nüüd enam mitte, sest hundid õpivad kiiresti ja kopterimürinat kuuldes varjuvad tihnikusse, mitte ei torma lagedale. Põhja-Soome maastikud võimaldavad hunte püüda mootorsaanidega, viimasel ajal on ka seal edukalt helikoptereid kasutatud. Eesti hundid on osutunud kõvemateks pähkliteks. Hoiavad kõige tihedamasse rupsikusse, kus mootorsaaniga pole midagi teha. Lõksuga püügiks peab ületama mõned juriidilised takistused, kopteripüügiks pole esialgu vahendeid ja tõenäoliselt ka sobivaid maastikke. Lipujahis ei tule kütile piisavalt lähedale ja võrgujahis trügivad võrgu alt läbi.

 

Kuid jahihooaeg pole veel läbi. Head jahiõnne Markole!