Pruunkaru mais

Mai alguses ronivad viimastena „talvekoopast“ välja väikeste karupoegadega emad ja kuu lõpus algab mesikäppadel jooksuaeg.

Pruunkarud elavad tavaliselt üksi. Ema ja kutsikate ühiselu kestab meie kandis 1,5 aastat. Ema kaitsva tiiva alt lahkutakse mai keskel, sest siis hakkavad indleva emase vastu huvi tundma suured isased ja neid kardavad karujõmpsikad väga. See periood ongi arvatavasti Eesti oludes parim aeg oti nägemiseks – üksi jäänud noored mõmmikud ei oska veel õige karu moodi käituda ja ukerdavad tihti keset päeva metsasihtidel. Esialgu nad inimese ees paanilist hirmu ei näi tundvat, igatahes mitte nii suurt kui täiskasvanud isaste ees. Peale emast lahkuminekut võivad õed-vennad veel mõnda aega koos elada. Veel võib mitut karu korraga kohata mõne piiramatu toiduallika juures, näiteks põhjalas lõhejõgedel, või olete sattunud päntajalgade pulmamängule. Kirjanduse andmeil liigub üksteist leidnud paar koos mitu päeva, mille jooksul nuusutatakse teineteist, mängitakse pidevalt ja paaritutakse korduvalt. Vahel satub paarikese peale konkureeriv isane. Tavaliselt loovutab väiksem ja nõrgem konkurent koha kiiresti, sest looduses on tõsised vigastused lubamatud. Peale pulmi läheb kumbki täiskasvanud päts oma teed ja vahepeal üksi elanud 1,5 aastased karumõmmid võivad taas emaga liituda. Sedakorda elatakse koos sügiseni ja järgmisel kevadel on noor karu valmis iseseisvaks eluks.

Üks selline 1,5 aasta vanune karu veetis oma elukooli aja mais 2009 Ahto maja taga. Igal hommikul ja õhtul ilmus majast mõnesaja meetri kaugusele tee äärde rohtu näksima.

Samasse kategooriasse kuulub ilmselt ka hiljutisel karusafaril kohatud Oskar.