Pruunkaru juunis

Juuni keskel hakkavad pulmad tasapisi läbi saama.

Mõnede allikate andmetel olevat üks isakarude strateegia oma geenide levitamiseks võõraste poegade murdmine. Võõrastel ja oma poegadel pidavat metsaott vahet tegema emase järgi. Tal olevat viimaste aastate armulood meeles ja tuttava emase pojad jäetakse puutumata. Selle vastu on emastel omad nõksud. Kõigepealt vähendavad poegadega emased oluliselt oma territooriumi, et kohtuda võimalikult väheste isastega. Ilma poegadeta emakaru territoorium on kordades suurem järelkasvuga suguõest. Teiseks paarituvad emased kõigi piirkonnas ringiliikuvate isastega, et kõigiga „tuttav“ olla.

Mati Kaalu kommentaar eelnevale lõigule: „Olen veendunud, et isa ei murra tavaliselt oma poegi seetõttu, et ema hoiab neid temast eemale ja kaitseb raevukalt, kui vaja on. Need mälestused ” kunagistest õnnehetkedest” on vist küll üks inimlik juurdeluuletamine.“

Kindel on see, et karujõmpsikaid kardavad isaseid väga. Nende lähenedes põgenevad nad kõrgele puu otsa, kuhu rasked isased järgi ei riski ronida. Abiks on ema söakad katsed oma poegade kaitsmiseks. Peep Männili andmetel on poegade murdmise oht suur just kevadel. Sügisel on suured isased poegade suhtes juba tunduvalt leebemad. Siis on nende mõtted suunatud söömisele ja talveks ettevalmistumisele. Soo jätkamine muutub jälle aktuaalseks järgmisel kevadel.