Peeter Anijala muljeid karuonnist

Eelmisel nädalal veetis paar ööd Alutaguse karuonnis Peeter Anijalg, karude uurija ja agar huviline. Järgnevalt tema muljeid ja pilte.

Kuidas ma käisin Alutaguse karudele head und soovimas.

Üleeelmisel nädalal sai kahel ööl oldud Alutaguse karuvarjes, lootuses näha meie metsade valitsejat, pruunkaru. Esimene öö oli paar päeva pärast selle aasta esimese lume saabumist, ja kui varasematel päevadel olid karud ennast metsakaamera ees näidanud juba 4-5 ajal päeval, siis tol õhtul ilmus metsast esimene ott alles kell 9 õhtul. See oli emakaru, kellega oli ühes 4 selle aasta kutsikat. Pärast neid vahetusid karud onni ees pidevalt ja nii kuni kella kahe-kolmeni öösel. Käis tõsine kehakinnitamine ja kui tajuti, et teine karu on lähenemas, siis jäeti söömine katki ja peeti targemaks lahkuda. Kokku võis tol õhtul näha maksimaalselt 11 karu! Võimalik, et hilisem saabumine võrreldes eelnevate päevadega oli tingitud värskelt allasadanud lumest. Väidetavalt eelistavad loomad sellises olukorras vähem liikuda ja püsivad pigem paigal. Lisaks on lumi muutnud metsaaluse oluliselt valgemaks ja loomad on see tõttu ettevaatlikumad. Kui karud olid platsilt lahkunud, ilmus välja kährikupaar, kes soovisid ka õhtusöögist osa saada.

Teisel korral sattusin ma varjesse mõni päev hiljem ja olin end juba kell 1 päeval valmis seadnud. Ei osanud enam lootagi, et karu võiks valgel ajal ennast näidata, kuid suur oli mu õnn, kui noor isakaru ilmus varje ette juba kell 4 päeval. Võttis endale ühe kala hambusse ja läks seda varjulisemasse kohta sööma. Nii käis ta veel kahel korral endale lisa võtmas ning pool tundi hiljem oli ta läinud. Võimas elamus. Seejärel oli mõnda aega vaikus – seda otsustasid ära kasutada kährikud, kes läksid ka toidust oma osa saama. Mingi hetk aga oli kuulda kuidas üks kährikutest kiirel sammul varjest mööda lidus ning mõni hetk hiljem ilmus välja suur isakaru. Heitis korra pilgu ümbrusele ja suundus siis sööma. Temagi oli kohal umbes pool tundi ja üks hetk ma teda enam ei näinud. Järgnevas ma väga kindel ei saa olla, kuid tõenäoliselt ilmus siis välja juba kolmas mesikäpp, kes korra heitis ka toidule pilgu peale, kuid midagi söömata jätkas stoilise rahuga oma teekonda. Selleks hetkeks oli kell saanud umbes 7 õhtul ja pärast seda rohkem karusid ei näinud. See muidugi sobis kährikutele, kes said nüüd rahus kõhu täis süüa. Õhtul näitas end paaril korral ka rebane, aga tema külastus jäi õige põgusaks – ju ta oli oma õhtusel hiirejahil lihtsalt juhuslik läbikäija.

Öeldakse, et kui esimene lumi maha tuleb, et ega siis enam karu jälgi naljalt ei näe – enamus juba tukuvad ja näevad karu und. Selliseid karusid, kes pärast lumetulekut veel ringi uitavad nimetatakse „hulkuriteks“ – 1937. aasta „Jahinduse käsiraamatus“ on öeldud, et selliseid karusid peeti kõige kardetavamaiks, kuna nad olevat palju julgemad ja tigedamad kui karud tavaliselt ja reeglina üritati sellised karud ära küttida. Tekib küsimus, et miks siis karud juba ei maga – esimene lumi tuli maha ja nemad on ikka täiesti ärkvel. Kas nad on siis kõik „hulkur-karud“? Tegelikult pole siiani päris selge, mis tegur sunnib karud taliuinakusse jääma – kas on see esimene lumi, madal temperatuur, toidunappus või midagi muud. Tõenäoliselt on siiski tegu mitme teguri koosmõjuga, mis tähendab, et üksnes esimene lumi ei sunni pätsu magama. Näiteks kui mõnel aastal lumi tuleb hiljem, siis sellele vaatamata on karud juba varem unne suikunud.

Miks teisel korral ei ilmutanud ennast kutsikatega emakarud, seda ei tea. Võimalik, et see oli üksnes juhus ja nad lihtsalt veetsid selle öö mujal. Võiks arvata, et poegadega emad lähevad isastest karudest varem magama, kuid raadiokaelustega karude jälgimisel pole olulist erinevust tähendatud. Ainus seltskond, kes läheb enne teisi magama on viljastatud emakarud, kes toovad talvel ilmale uue pesakonna. Üldiselt arvatakse, et siinsed karud jäävad taliuinakusse novembri kuu jooksul ning umbes kaks nädalat enne seda jäävad nende päevased ringkäigud järjest lühemaks ja ka toitumine senisel kujul lõpetatakse – viimane on vajalik soolestiku puhastumiseks.

Ega nüüd ei olegi muud, kui soovida karudele rahulikku und ja loodame, et keegi neid enne kevadet ei ärataks. Ja kui kõik hästi läheb, siis kohtume kevadel taas!