Karusafari kaks karu

Laupäeval (14.mail) startisime Alutaguse suunas, et teha läbi esimene karusafari sel kevadel. Ees ootas kolme tunnine matk-sõit Alutaguse metsade vahel ning hiljem öö vaatlusonnis.

Alutaguse metsade vahel vaatasime isakarude kraabitud puud. Kraapimisjäljed olid kõrgel ja millise jõuga märgistatud. Teedel nägime paari karuhunnikut. Menüü kenasti näha- üks karu eelistas vilja teine oli peamiselt lihast toitunud.

Just siis kui kõigil tüdimus peal ja nälg kallal, vilksas metsasihil kellegi kogu. Kiirelt tagurdades nägime metsasihil noort karukutsikat. Millised toredad emotsioonid bussis puhkesid! Karu Oskar (kiirelt sai ta just selle nime) võlus meid oma kutsikase näo ja mõnusalt karvaste kõrvadega. Noor karu askeldas seal taimede kallal, aeg ajalt vaatas auto poole, kuid pidas oma tegevust tähtsamaks ja jätkas, meile tähelepanu pööramata. Vaatlesime karu umbes 4 minutit, siis jalutas ta rahulikul sammul meie vaateväljast välja.

Õhtul, vaatlusonnis jõudis pime kätte, kuid karu polnud me veel näinud. Rebast küll. Enamus inimesi otsustas juba magama minna, kui äkitsi oli ta seal. Tõeliselt vinge isakaru, suur nagu mägi. Ukerdas vaatlusonni ees umbes tunnikese.

Arvan, et tegu on karuga, mida Bert oma blogikirjes juba kirjeldanud. http://www.360.ee/loodus/meie-karud-karu-nr-2.html Kuna sarnasus kahe karu vahel on liig suur. Bert väidab, et tegu oli karuga nr. 4 http://www.360.ee/loodus/meie-karud-karu-nr-4.html Loodetavasti saame isakaru pildile, et ühiselt otsustada.