Jalgrattaga karu kannul

Oma seekordse Alutaguse loodusvaatluse tegin rattaga. Koos minuga alustasid ka sääsed. Õnneks sain vähe pureda, kuid seda hullem oli, kui suvatsesin seisma jääda, et mingit jälge uurida või lendavaid linde vaadelda.

Sõitsin Sirtsi raba ümbruses, kuna oli kuiv oli jälgi märgata vaid liiva peal või poristes kohtades. Vanemad jäljed olid savis veel praegugi hästi nähtavad. Nägin värskeid hundi ja ilvese jälgi, muidugi kähriku, metssea, metskitse,ja põdra jälgi ning verivärskeid karu jälgi.

Kõigest ka lähemalt. Esimesena nägin mäkra, kui päike oli veel kõrgel, askeldamas mändide all. Vinge oli seda natuke trullakat looma jälgida. Kui mäger oli oma teed läinud, läksin vaatama, mis seal mändide all huvitavat oli. Loom oli kraapinud väikseid auke maasse, ilmselt otsinud putukaid. Vaatlus on lahe, minu teine mägra vaatlus!

Jupike edasi sõites, nägin eemal emist koos põrsastega mööda metsateed jooksmas. Aeg- ajalt kadusid nad silmapiirilt- tee oli künklik. Järgmise künka tagant ülesse sõites olin emisele ja põrsastele liiga lähedale sattunud. Emis võttis väga ähvardava poosi ja ründas. Sai meetrid viis minu poole kimada, kui pidasin paremaks kõvasti kiljatada. Sellest piisas, emis pani metsa, mina teisele poole. Põlved värisesid veel jupp aega.

Pimedamaks läks ja sääski jäi vähemaks. Kui olin just jõudmas auto juurde tagasi, nägin tumedat kogu metsateel. Esialgu arvasin, et mõni „Vereta Jahi „ fotograaf. Pidurite kriuksudes jäin seisma. Kohmitsesin veel oma binoklit otsida.

Binoklis oli karu, kõndis mööda metsarada minust 150- 200 m kaugusel. Vahtisin teda jupp aega. Istusin siis ratta selga ja sõitsin edasi, karu  kõndis endiselt metsateel. Mind ei pannud karu üldse tähele. Keeras mingil hetkel lihtsalt metsavahele. Mudane koht jäädvustas verivärske jalajälje laiusega 14 cm.

.