Frank Events OÜ
Elamusi karusafarilt
Kõndisime, sõitsime nendel lõpututel metsateedel, et näha märke Eestimaa metsade põlisasukast pruunkarust.
Esimese peatuse tegime metsasihi servas, mis oli mudane pikk ja tundus igati põnev koht, kus loomadejälgi vaadata. Metsasiht ei vedanud meid alt, kohe komistasime ilvese jälgedele, muidugi oli seal ka põdra, metssea, metskitse, kähriku jälgi ning ka kahed erinevad karujäljed. Üks jälgedest oli suur- esijälje laius oli 16 cm, mis kuulub suurele isakarule. Teise jälje laius oli 9 cm- väike karu, kas teise aasta kutsikas?
Edasi sõites hakkas meile mitmes kohas silma karuhunnikuid. Lisaks uudistasime paljaks näritud metssea koljut, hundi väljaheiteid ja kopra tamme ( üks neist vingelt ümber truubi ehitatud).
Varsti olime karuvaatlusonnis. Vaikus ja ootamine.Rebane vilksas puude vahel.
Siis ta tuli, rahulikult kõndides, suur isakaru Sven. Pistis oma kõrvitsasuuruse pea puude vahelt välja ja.. Mul läks seest täiesti õõnsaks. Näha suurt karu päevavalguses, pole üldse tavaline. Karu näitab ennast ikka poolpimedas.
Isakaru viskas end maha ja hakkas püherdama. Karudell on turjapeal lõhnanäärmed, oma turja ja selga ta vastu maad hõõruski. Sven nühkis end mõnuga ja põhjalikult. Piisavalt saanud tegi minekut.
Möödus 15 minutit. Platsile tuli uus isakaru, nuuskis kohta, kus Sven oli end nühkinud, tõmbas ninaga õhku ja pani Svenile järgi.
Teine karu oli natuke väiksem, matsakam ja musta karvaga.
Õhtul poolpimedas oli platsil tumedama karvaga karu, huvitav kas, õiendas Sveniga arved?
