Alutagusel karu jälgedes

Veetsime nädalavahetuse Alutaguse metsade vahel eesmärgiga otsida talveunest ärkavate karude jälgi. Leidsime ühe isase jäljed.

 

Kevadel, peale esimeste karude ärkamist ja enne lume sulamist tekib lühikeseks ajaks suurepärane võimalus tutvuda karude käitumisega. Käies mööda karu jälgi saab natukenegi aimu nende tegemistest. Hundi ja ilvese jälgi mööda saab käia ju talve läbi aga karu träkkimise ajal on iga päev oluline. Selline võimalus tekib kahjuks ainult täiskasvanud isakarude puhul, sest nemad tõusevad esimesena. Emaste ärkamise ajaks on tavaliselt lumi juba nii sulanud, et pikem matk karu jälgedes on pea võimatu.

 

Sõitsime, sõitsime ja sõitsime, mööda lõputuid metsateid ja sihte, et leida pätsude jäljerida. Pidevad peatused vanade põdrajälgede juures, mis olid nii suureks sulanud, et kaugelt tundusid kuuluvat päntajalale. Ei midagi, tüdimus tuli peale ja lootus hakkas kustuma. Karud ei olnud veel ärganud. Lõpuks otsustasime, et kui juba metsa sai tuldud, siis vähemalt mingigi matka peame ette võtma. Panime matkasuusad alla, et kontrollida ka lahti lükkamata teid. Tegelikult oligi mitu olulist metsateed autoga läbimatud. Nii suundusimegi pühapäeval peale lõunat suuskadel päris Sirtsi soo külje alla.

 

Tingimused olid ideaalsed, suusk kandis ja libises. Kährikud, nugised, tuhkrud, rebane, valgejänes, põdrad ja sead, jälgi oli palju. Peale mõne kilomeetri läbimist libisesin üle suurte jälgede, ruttu pidurit, kurat, karu! Suured jäljed, võimsad küünised, täiesti värske jälg!

 

 

 

 

 

 

 

 

Kimbatus, mida teha? Räätsasid kaasa ei võtnud, suuskadega karu jälgesid ajada tundus tülikas. Uudishimu sai kahtlustest võitu, keerasime suusaninad päntajala tulekus suunas, sest kuklas tiksus lootus leida talvepesa.

 

Võpsik, kraavid, suusaninad lumes kinni. Ühe järjekordse tuulemurru juures otsustasime suusad kaenlasse haarata. Loomajälgedel matkamiseks on räätsad asendamatud. Karu oli liikunud nagu ikka, tihti mööda kraavijääd. Keeranud sisse tihedatesse kuusikutesse ja tuulemurdudesse.

 

 

 

 

 

 

 

 

Kohati tundus, et kohe-kohe leiame talvepesa, sest maastik oli selleks täpselt sobiv. Aga leidsime koha, kus karu oli mõned oksad külje alla sättinud ja ilmselt maganud, kuid mitte talveund.

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühes kohas kraapis karu intensiivselt mändi. Küüne jälgi oli ümber terve puu, kõrgel ja madalal, puu ümber oli lumi värskeid kooretükke täis. Nii pidavat isakarud oma territooriumi märgistama.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Siis juhtis jäljerida meid lehtpuu noorendikku, põtrade elupaika. Karu oli uurinud põtrade jälgi, uurinud nende magamisasemeid. Isegi seal sängi seadnud ja pikutanud.

 

 

 

 

 

 

 

 

Lõhkunud tükkideks mõne mädanenud puu, ilmselt otsides putukaid.

 

 

 

 

 

 

 

 

Väga põnev oli, kuid hakkas pimedaks muutuma. Ilma räätsadeta märjas lumes sumpamisest olid märjaks saanud juba püksid, saabastest rääkimata. GPSi peal salvestatud liikumisrada näitas, et olime teinud paari kilomeetrise S-i. Pidime talvepesa leidmata alla vanduma. Tulime tee peale tagasi ja suusatasime autoni.

 

Lõppeesmärki saavutamata loobumine ei andnud rahu. Helistasin, ja kohalike meestega vaatlusandmeid täpsustades jõudsime järeldusele, et tegemist on ilmselt ikkagi sama loomaga, kelle metsatöölised talve lõpus üles ajasid. Kes seejärel umbes kuu ühes metsatukas tukastas ja nüüd teistest varem üleval on. Too mesikäpp talvitus Virunurme soo lähedal, kõndis mööda ka meie karuvaatluse onni juurest ja nüüd on jõudnud Sirtsi soo lähistele. Temast olen juba kirjutanud 360 blogis ja avaldanud jälgede pilte meie Facebooki fännilehel. See teadmine tõi leevendust. Kuid ega me veel ei loobu:), nädala lõpuks peaks ilm soojemaks minema ja suundume koos ETV „Osooni“ võttegrupiga Alutaguse metsade vahele. Eks näis, jälgige blogi ja Facebooki.

 

Karusid ja nende elupaikasid vaatame mais ja juunis Alutaguse karusafaritel.