Alutaguse jäljeküti paradiis

Sõitsime esmaspäeval Alutagusele karude talvepesasid otsima ja leidsime eest ideaalsed olud. Eelmise nädalal maha sadanud lumi oli sulamata ja taevas paistis soe aprillipäike. Metsloomad olid aktiivsed. Nägime kolme päeva jooksul kokku vähemalt 16 erineva loomaliigi jälgi: karu, hunt, ilves, põder, metssiga, metskits, rebane, kährik, mäger, metsnugis, tuhkur (või/ja mink), nirk (või/ja kärp), kobras, orav (või/ja lendorav?), valgejänes ja halljänes.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tuhkru ja mingi jälgedel on praktiliselt võimatu vahet teha. Aimata võib ainult elupaiga järgi. Mingi jälgi võib leida peamiselt vee lähedalt, tuhkru omasid ka veest kaugemal.

 

 

 

 

 

Olen matkadel ikka rääkinud, et valgejänese tagakäpad on nagu räätsad. Sellel pildil on hästi näha, „räätsasid“ koorik kandis, käppasid mitte.

 

 

 

 

 

 

 

Leidsime umbes 10 erineva karu jäljed ja talvepesa. Karu jälgi oli nii palju, et mingil hetkel ei saanud enam aru, kes kus jooksis. Suured isased, emad kutsikatega, jälje laiusi alates11 kuni 17 cm. Jälgede järgi saab öelda, et suurem ärkamine toimus eelmise nädala lõpus. Esimesed päevad veedeti pesade juures “karutükke” tehes ja pikutades ning suurem liikumine algas eile. Kõik korraga, nagu oleks see eelnevalt kooskõlastatud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nende piltide juures on vaja natuke ettekujutusvõimet. Suur isakaru seisis seljaga puu poole ja hõõrus turjaga tüve – karuklassika. Nii märgistavat isakarud oma territooriumi, sest neil on lõhnanäärmed turja peal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Karusid, nende talvepesi ja ärkamisejärgseid tegevusi vaatame kohe-kohe algavatel karusafaritel. Metsloomade jälgi ajame jälle järgmisel talvel räätsamatkadel.