Fatbike annab matkale uued perspektiivid

Ühel päeval viskasime paksurattalised jalgrattad bussi ja põrutasime Paldiski poole. Temperatuur oli talvine kuid lund polnud olla. Termomeeter näitas hommikul -5  kraadi. Parkisime end Kersalu kanti mereäärde ära, panime rattad sõiduvalmis ja hüppasime sadulasse.

 Ei tasu karta, et talvisel rattamatkal külm hakkab, tuleb vaid sobilikult riietuda. Algul kartsin minagi, et reied ja põlved hakkavad külmetama, kuid  jalga panin paksud talvepüksid, käes olid talviselt paksud kindad. Selga läks t-särk, liibuv spordisärk ja fliis, peale kilekas. Kehal oli koguaeg soe, vahepeal isegi liialt. 

Alguses sõitsime mööda Vana-Tallinna mnt, kuid siis leidsime läbipääsu randa, fatbike-ga on rannas eriline lust sõita. Väga vahet polegi selle rattaga, kas sõita metsateel või rannas, kiirus on sama. Tänu väga laiadele rehvidele (4.8 tolli) on ratta läbivusvõime kulme kergitav. 

Järgmisel hetkel segunes rannaliiv kiviklibuga ning tõusis metsa. Metsatee oli väikeste tõusude ja langustega ja sinka-vonka, täpselt mõnus singel, kus kulgeda. Vahepeal ranna ala jälle laienes ja kolisime metsast mere äärde ümber. Niimoodi sai laveerida kuni jõudsime suure tõusuni, kust tee viis üles Pakri pangale. Vaade oli väga äge, poleks oodanud, et selline emotsioon sellest tekib. Väljas päike paistis, polnud ainsatki pilve ja nägi kaugele tumesinisele merele. Aeg oli välja otsida termos ja pirukad. Termos oli olems aga… nugis küll, pirukad jäid ju enne sõitu ostmata. Seega tuli leppida teega, omavahel veel naljatasime, et no nüüd läheb ellujäämiseks.

Suurustasime kõvasti ja manasime omale ette suuremat seiklust kui see pirukate maha unustamine tegelikult oli :D. Tagasitee oli kindlasti kiirem. Pakri tuulikupargi vahelt  läbi ning mööda metsavaheteid tagasi.

Vahepeal silmasime põnevaid jälgi. Nagu oleks metssiga aga samas kas ikka? Seejärel saime vastuse: -umbes meetrike jälgedest eemal oli pinnas rulli keeratud ja enam kahtlust polnud, -metssead. Tagasiteel käisime avastasime veel väiksemaid rannalõike ja kuna piirkond on ajaloost ja militaarobjektidest tihedalt läbi põimitud, uurisime vanu  hooneid ja ehitisi. Kuna kõht oli juba tühjem siis nosisime rannas kibuvitsamarju, mis olid külmaga muutunud pehmemaks ja magusamaks, kui nad muidu on. Olnud päevast saab videoklippi vaadata SIIT

Bussi tagasijõudes näitas geps 27 km, tegime peaaegu tiiru Pakri poolsaarele, aega läks meil umbes 3.5h kanti. Nüüd seame plaane, kuhu järgmine kord minna! 

Kiiver pähe ja fatbike-ga matkale!