Matkapäevik: Taavi seiklused Karuga
Matkamine läbi Eesti erinevate radade on väga popp. Meie Taavi võttis ette kuuepäevase matka koos matkasell Andres Karuga. Eks Karuga metsaradadel uitada on ikka turvalisem kui üksi 🙂
Taavile oli selline pikem matkamine hea vaheldus ja väljakutse kiirest elutempost välja lülitamiseks. Mida huvitavat ta nendel päevadel koges, läbi elas ja mis eredamalt meelde jäi? Loe Taavi matkapäevikut.
Ühel kaunil märtsi kuu päeval helistas Karu ja pakkus mulle nö kaasreisija kohta pisemal rännakul. Väga pisike polegi, 615 km kokku ehk siis Penijõelt Kauksi randa. Pikalt ei lasknud mõttel seedida, ütlesin suhtelist kiirelt, et teeme ära. Viimati sai skautide ajal pikemaid jalutusi tehtud, oli aeg taas minna.
Kes veel ei tea siis Andres Karu on väga kogenenud matkajuht, vallutanud suures koguses tippe üle maailma ning on matkamaailma kõneisik. Kogenenud juhina, pani varustuse listi meile mõlemale kokku ja järgmisena juba asjad kokku. Meie varustusse kuulusid kõik eluks vajalik inventar – telgid, magamiskotid, madratsid, toidunõud, toit, riided, vahetusjalatsid, akupank, meditsiinitarbed jms. Ühesõnaga pool kodu sai kaasas võetud. Meie mõlema seljakotid kaalusid ca 20-23 kilo. Mina kasutasin Vaude 65+10l kotti, mille soetasin Matkaspordist. Siiani vaid kiidusõnad, istub kenasti seljas.
Meie plaan oli lihtne – läksime 17.04 Penijõe matkaraja alguspunkti ja jäime ööseks sinna. Eks ikka selleks, et hommikul võimalikult vara startida. Muidu oleks tükk aega raisku läinud autosõidu peale.
Esimene öö oli meil eraldi telkides maagiline – kuuvalgus oli üpris tugev, taustal kõlasid ahvenate sulpsud jões (ööbisime jõe kaldal) ning eemalt kostusid rebaste ulgumised ja haukumised (kui need ikka olid rebased 🙂 ). Matka algus oli eriti võimsalt alanud. Hommikul ca 5.45 panid meie telklaagrist mööda esimesed kalamehed, kes olid vene rahvusest. Visati nalja ja mitte vaikselt vaid ikka kogu raha eest naerdi. Mis seal ikka, ajasime end üles. Karu oli esimene, pani kohvivee priimuse peal keema. Tegime esimese hommiku puhul korraliku omleti koos peekoniga. Sellist luksust saabki lubada vaid esimesel päeval, kes see neid mune ikka jaksab kaasas kanda 🙂
Esimese päeva eesmärk oli jõuda Rumba lõkkeplatsile, distants 29 km.
Mina alustasin Keeni matkasaabastega ja Karu lihtsamate sportlike jalatsitega. Peagi oli mul käes hetk, mil vahetasin saapad La Sportiva mägijooksu tossude vastu. Elu läks kohe palju paremaks. Muide pisut aega hiljem juhtus selline lugu, et Karu otsustas salaja kaasa pakkida 4 käsitööõlut, mida õhtul siis suure üllatusena kotist välja võtta ja kaasmatkalisele pakkuda. Oleksin päris üllatunud olnud. Aga oh üllatust, kogenenud matkajuht oli õlude pakkimisel eksinud. Mingi hetk tundis ta, et tema kaunid sääred on märjad. Selgus, et suurepärane üllatus oli kotti pakkimise hetkel saanud kuskilt pisikese kiviga haiget ja hakanud tasapisi lekkima. Karu kõik nooblid riideesemed said õllega kokku ja üllatus sai seal samas kenasti ära tarbitud. Minu jaoks oli see juba suur üllatus, et Karul jalad märjad nii vara 😀
Marssisime pikki maid, enamjaolt kruusateed, mõned asfaldi lõigud, valdavalt põldude vahel ja tuule käes. Kuigi kraadiklaas näitas + 17. Mul õnnestus parem kõrv ja parem käsi ära põletada (päike paistis matka ajal rohkem just sealpool). Tol päeval Karu ainult jutustas, ma pigem kuulasin ja noogutasin kaasa. Vahel sain mõne sõnagi öeldud.
Õhtul jõudsime Rumba lõkkekohta. See asub siis pikal Virtsu endisel raudteel. Ehk päeva lõpus sai tublid kilomeetrid pikka sirget mindud. Hea pluss oli see, et järgmine päev oli ainult pool sellest sirgest veel käia. Aga Rumba lõkkekoht – väga kenas kohas, tuletõrjeveevõtukoha kõrval, välikäimla, lõkkekoht ja lõkkepuude varjualune. Kõik olemas. Karu otsustas jalad külma vette panna, et jalad saaksid leevendust pikast kõndimisest. Seal tiigis toimus aga tõeline konnade paaritumisteralli. Krooks siit, krooks sealt ja nii terve öö. Mõnus ja rahustav. Tegime õhtul makaroni ja põdrakonservi kemüüse, mis maitses imehästi. Lisaks õpetas Karu üht uut kaardimängu, mida ei soovita kellelegi temaga mängida. Lihtsalt võimatu on kuidagi võita. Peatselt oli aeg igaühel oma telki ronida. Öösel oli temperatuur +1. Käidud 29 km, nähtud viite kitse.
Teine päev – Rumba – Hirvepargi – Susla, distatnts 25 km.
Kui mina varahommikul ärkasin oli Karu juba üleval. Tegin näo nagu oleks juba tükk aega ärkvel :), ajasin kiirelt telgist end välja ja tõin tähtsa näoga tiigist vett kohvi jaoks. Äratus ca 6.30. Hommikusöök söödud, asjad pakitud, asusime teele. Teisel päeval avastasin, et saan ka oma seljakoti kõrgust reguleerida, elu läks jälle paremaks 🙂
Möödusime Rumba vanast raudteejaama hoonest, mis oli päris heas seisus. Pisut kõpitsemist ja saab ägeda koha. Samas lähedal on Kasari jõgi, mille kaldad oli paksult kalamehi täis. Igas vanuses, igas kohas ja kõik püüdsid kala. Kas ka keegi midagi sai, raske öelda. Aga Rumba raudteesillal kohtasime üht vanemat härrat, kes oli Õismäelt kohale tulnud kalale. Ca 80 aastane oli. Pull vana, kukkusime jutustama. Rääkis, et on omal ajal palju rattasporti teinud ja uuris, et ega me ei mäleta ja ei tea selliseid legende nagu Ratta-Juss ja Tagasalu Väino jms. Nali naljaks, nimed mõtlesin välja aga nii ta meilt uuris. Ise oli tõsine. Seejärel rääkis ka oma tervisemured ära, hingata pidavat raske olema. Jättis tükk aega tagasi suitsetamise maha, aga kuna hingata ikka normaalselt ei saa siis hakkas uuesti suitsetama. No loogiline ju. Tänasime härrat toreda vestluse eest ja panime edasi.
Tee viis õnneks vanalt raudteelt maha ja sai pisut vaheldust meeletult pikale sirgele. Enne Vana-Vigalat tegime kerge pausi Hirvepargi lõkkekohas. Karu soovitusel tegime peale lõunasööki (võileivad singi ja pasteediga) isegi 15 minutit kerge uinaku, mõlemaid saime ninalõõrid käima, oli hea. Pea püsti, seljakotid selga ja edasi. Järgmine peatus Vana-Vigala kauplus. Proovisin päiksekreemi saada, ei olnud. Jäätist saime ja pisut täiendasime varusid. Marss edasi. Kruusateed ja kruusateed, lisaks veel mõni pikem jupp kruusateed. Ja muidugi päeva tipphetk – taas ca 13 km pikk ning kenasti sirge raudtee osa. Aga jällegi meie sihtkoht oli poole peal õnneks. Enne Susla lõkkekohta jõudmist küsisime Paeküla endise rongijaama (vist oli selle nimega) lähedalt talust vett. Eriti oodatud me polnud. Vanahärra oli RMK ja matkajate peale pahane – eriti matkajate peale. Justkui matkajad (seljakotid seljas) käivad endist raudteehoonet rüüstamas, varastavad põllult kartuleid ja küüslauku ning tagatipuks lasevad erinevatest püssidest pauke Susla lõkke kohas. Lisaks oli pahane RMK peale, et too tegi siia raja just siis, kui ta oli kogu selle raudteejaama ümbruse võsast puhtaks teinud. Huvitav oli aga see, et endal oli tal kaelas RMK kaelapael. No mis sa kostad selle peale. Õnneks vanahärra oli helge ja jagas meile 5l vett. Saime tulema, jõudsime peatselt Suslasse. Kena lõkkekoht metsatukas, kõik vajalik peale vee olemas. Eemal sai kraavis pesemas käidud 🙂 Muide kasutasin huvitavat toodet – seebilehed, mis olid pisikeses karbis. Matkamaailm müüb. Soovitan, väga hästi toimivad. Õhtul peale pesu tegime pannkooke (nii soolaseid kui ka moosiga). Ideaalne! Pisike planeerimine edasise marsruudi osas ja tuttu minek.
Kolmas päev – Susla – Kõrvetaguse – Varbola, distants 33 km.
Ärkasime vara. Pool 6 on minu jaoks vara. Kiirelt püsti, sest öösel oli jahe. Minu magamiskott oli +1 comfort temperatuuriga ja sellega hakkas külm. Rõske ja niiske oli seal metsa all. Kiire hommikukohv, Tacticalfoodi puder ja minek.
Kolmanda päeva teekond oli pikk aga huvitav. Esimene minipeatus oli Märjamaa Olerexis. Vahetpole, et hommikul vara puder söödud ja pisem kohvi joodud, tegime turisti kombel Olerexis uue kohvi ja võtsime ka kabanossid. Tankla kõrval tee ääres oli rebane, kes pisikese murulapi peal end lakkus ja pesi. Tal oli aega küll. Peale tankimist taas rajale. Läbi Märjamaa läks rada. Käisin apteegis, sain ka päiksekreemi lõpuks, suur kergendus. Suur seljakott tõmbas tähelepanu, apteegist välja tulles sai mitme kohalikuga lausa vesteldud. Peatselt ületasime esimese suure maantee, Pärnu maantee. Uhke tunne oli, nagu oleks millegi suurega juba hakkama saanud. Mõned sajad meetrid edasi tuli vastu sihi peal särtsakas, vanem proua, kes oli nii üllatunud, et enne lõunat selliseid mehi enda tee peal leiab. Ja lausa Penijõelt startinud ning Kauksi tahavad välja minna. “Millised imelised mehed” öeldi meile. Jälle uhke hetk, nagu oleks millegi suurega hakkama saanud. Küsiti ka, et millal meid telekast näha võib (siinkohal tasub mainida, et proua nägi vist saadet, kus Andres Karu ja Mikk Saar mingi hetk matkasid ja viis otsad kokku). Tänasime prouat ja jätkasime rännakut. Mina muidugi murtud, kuna pole saatesse kunagi saanud. Mis seal ikka. Läks!
Lõuna oli meil Kõrvetaguse lõkkekoha juures. Tegime korralikud võileivad taas. Ja oh üllatust, ka kena 15 minutit uinakut. Pea selge, mõnus olla, asusime teele. Varbola ootas. Eriline oli ka Varbola seetõttu, et meiega ühines Marten, kes tõi kaasa ka lisavarusid. Teekond Varbolasse oli täitsa hea juba, rohkem metsateed kui varem oleme näinud. Sattusime ühe karjääri juurde, kus imeliselt sinine vesi. Pildikoht muidugi, klõps ja klõps nagu Jaapani turistid. Õhtul ca 18 paiku jõudsime Varbolasse, peatselt oli kohal ka Marten, tegime grilli, pesime kaevuveega ja nautisime mõnusat õhtut.
Neljas päev – Varbola – Rabivere, distants 27 km.
Ärkasime taas vara, kiirelt pakkima, hommikune söök ja teele. Oli suhteliselt nüri rada, taas palju kruusateid. Õnneks oli ilm ilus – soe, päike paistis, seltskond super! Lõunapausil võileivad ohtra merevaigu ja singiga, müslibatoon ja banaan magustoiduks. Seekord oli Marten ka, kes kerge uinaku tegi. No mis sa teed, kui päike on super soe, linnud laulavad, kere all pehme sammal ja kerge väsimus ka. Ideaalne kooslus pisemaks uneks. 15 minutit tehtud, taas teele! 🙂
Kohtasime Keskkonnaagentuuri spetsialisti, kes käis metsatukkades kontrollimas taimestikku ja kui õigesti mäletan, siis kontrollis ka tehtud raiemahtu. Igati tänuväärne töö! Mõned sajad meetrid eemal tuli meile kruusateel vastu krapsakas kohalik pensionär Rein, kes on praktiliselt terve elu töötanud metsavahina seal piirkonnas. Arutasime matkal läbielatut, loomulikult küsis Rein, mida arvame koroonast ja politseiriigist. Lõpuks tegime ka kõik koos selfie. Rein palus talle ka saata. Hakkasin eeskujulikult e-maili telefonis üles kirjutama aga siis ütles hoopis: “…. talu, …. küla, Raplamaa”. Tundsin end korra tiba ohmuna, kuid oleks pidanud seda aimama. Jäi kokkulepe, et prindin pildi välja ja saadan talle. Panen kingituseks ka ühe buffi teele, küll kulub ära. Mingil hetkel sai esimene 100 km täis. Enne Rabivere liitusid meiega Eerik ja Mikk, kes kostitasid meid hea ja paremaga. Jõudsime Rabivere laagripaika. Soovitan lugeda, mis tõestisündinud lugu käib kokku Rabivere rabaga. Tol õhtul Eerik, Marten ja Mikk läksid koju, me jäime Karuga kahesti. Sõjaväe dziip kimas ringi pidevalt seal, ka pimedas. Ju oli eksinud. Läksime telkidesse magama.
Viies päev – Rabivere – Järlepa, distants 29 km.
Hommik oli eriti karm – tegin telgiukse lahti ja vaatasin, et telk jääs. Maapind valge ja külmunud. Eks sellepärast ka öösel pisut ka jahe oli. Mis seal ikka, krapsti püsti, kohe sooja vett keetma. Oluline oli saada soe kohvi sisse, siis läks kohe elu paremaks. Sõime putru, leppisime kokku päevase rännu taktika ja asusime peale pakkimist teele. Jalutada oli palju, lappisime räsitud jalad plaastritega kenasti kokku.
Saime esimesed laudtee jupid Rabivere rabas, harjumatu oli 🙂 Rabasrajad oli väga heaks vahelduseks, kuigi märgistusi peale raietöid paljudes kohtades enam polnud. Õnneks oli levi, sai telefoniga orienteeritud. Mingil hetkel jõudsime rabast välja ja otsustasime teha lõuna – võileivad ohtra merevaigu ja singiga. Ja no muidugi, traditsiooniline iluuni oli vaja ära teha. Läks 3 minutit aega, et magama jääda. Eks külm öö jättis unesse oma jälje. Ja tol hetkel saime ka telke kuivatatud. Eks ikka ka selleks, et kilosid maha saada (märg telk vs kuiv telk – suur vahe). Jõudsime peatselt Kohilasse, jäätise paus ja täiendasime varusid. Kott muutus väga raskeks. Asusime taas teele Järlepa suunas. Tee muutus jälle mitte just kõige paremaks – pikad sirged, kergliiklusteed, kruusateed. Otsisime pidevalt mururiba teede kõrvalt, et raske kotiga liigestele võimalikult vähe haiget teha. Rabiverre jõudes ühines meiega Põhjaka Ott, kes tõi ülihääd söögipooist. Põhjaka karulaugu või, värske leib, kooki ja palju muud – tõeline pidulaud ja mega maitsev. Rabiverre tuli ka minu pere mulle külla, lastel elevust kui palju. Ott jäi meiega ööseks ja sai ka järgmiseks päevaks aega, et meiega kaasa jalutada.
Kuues päev – Järlepa – Naisteraba – Paunküla 36 km.
Ott sai meiega esimese rajaosa kaasa teha, ehk kuni Naisterabani. Ilm aga keeras ära – oli jahe, pidevalt tibutas ja kui Naisterabas lõuna tegime, saime korraliku rahe kaela. Otile tuli hea sõber järgi ja läinud nad olidki. Meie pakkisime asjad kokku ja läksime. Varsti jõudsime Tartu mnt äärde. Tegime vana Tartu mnt lõigu ääres burksiputkas korraliku vanakooli burgerid ja kohvi, võileivadest jäi puudu. Asusime taas teele – pikk teeäärne rada kuid varsti olime metsade vahel. Jõudsime enne Paunkülat ka huvitava karjääri juurde, mida isegi kaartidel polnud. Paunkülas oli äge rada, üles ja all, vasakule ja paremale. Saime telefonis korruseid tublisti kogutud. Varsti jõudsime Paunkülasse. Head kolleegid tulid meile vastu – Leho ja Marjelen matkaautodega (ime, et ühes tükis sinna kohale said). Lisaks oli ka Asso perega, kostitasid matkalisi ise suitsetatud latikaga ja see läks kohe käiku. Panime telksauna järve äärde püsti, sest hirmsasti oli sooja vaja ja no eks ka pessu oli tarvis minna. Grill, saun, hea seltskond ja Leho oma kitarriga tegid kõik kokku ägeda õhtu. Karu jäi laavusse ööseks, kuna startis hommikul vara edasi. Mina kustusin matkaautos täielikult ära, väsimus suur. Seal sai minu rännak Karuga läbi.
Kokku siis kuue päevaga 172 km.
1. päev – 42 810 sammu
2. päev – 39 803 sammu
3. päev – 45 027 sammu
4. päev – 39 055 sammu
5. päev – 44 083 sammu
6. päev 50 340 sammu
