Matk loodusesse on alati elamus.
Nii eestimaalastele kui ka piiri tagant tulijaile meeskonnamänge ja loodusmatku korraldav seiklusfirma 360 KRAADI peab Pärnumaad heaks piirkonnaks, kus nii maal kui ka veel matku korraldada.
Ettevõtte pakutavate teenuste pagasisse kuuluvad nii meeskonnakoolitused, -matkad kui ka -mängud, aga mitte seltskonnamängud tavapärases mõistes. Vaid ikka sellised, mis osalejate adrenaliinitaset tõstavad, põnevust pakuvad ja lõpuks ka nende silmaringi laiendavad. Peaasjalikult on 360 KRAADI tegevused seotud looduses viibimisega, olgu selleks siis lihtsalt kahel jalal matkamine, jalgrattakross või süstasõit.
360 KRAADI enda meeskond koosneb arvukatest mängu- ja matkajuhtidest, kel sel alal juba aastatepikkune kogemus, oskused ja teadmised, nõnda et vaevalt kellelgi nende juhtimise all rännakule või mõnda muusse seiklusesse sattudes haigutus peale tuleb.
Viies aastaaeg jääb tänavu ära
Mis loodusturismi puutub, siis tegelikult peaks praegune aeg mööduma muidugi suuskadel metsaradadel või uiskudel kusagil paksu jääkaane all lebaval rabajärvel, ent loodus on oma korrektiivid teinud ja ega selle vastu saa. Nii nendib ka matkajuht Taavi Puuorg, et tänavu jäävad ilmselt ära ka igal aastal matkahooaega sisse juhatavad kanuusõidud Soomaale sealset nn viiendat aastaaega imetlema, sest pole lund, mille sulamine kevadel Soomaal jõed üle kallaste paisutaks.
“Jah, ega selline lumeta talv ka matkakorraldusele teab kui hästi mõju. Saame teha räätsamatkasid ja pakkuda sõitmist nn fatbike-ratastega. Tahaks ka jää peale minna, aga seda pole kuskilt võtta,” kirjeldab ta olukorda. “Igal aastal on meil selleks ajaks planeeritud uisumatkad, mis tavapäraselt saavad kõik kiiresti välja müüdud, kuid praegu pole neid lihtsalt kusagil teha.”
Pärnumaal tegutseb 360 KRAADI ka praegu agaralt, kuigi tänavune talv ei erine suuremat tavapärasest Maarjamaa sügis- ilmast. Kõige rohkem viiakse matkaseltskondi Tolkuse rappa, aga populaarsed on ka Soomaa, rannikualad ja muud kohad.
“Meil on Eestis ainsana suured n-ö hiigelkanuud, kuhu mahub korraga sisse kümme inimest, ja kevaditi oleme nendega Soomaal rahvale sõitu teinud ning isegi meeskonnakoolitust, kuidas sellise suure paadiga hakkama saada, aga tänavu tõenäoliselt seda viiendat aastaaega Soomaale ei tulegi,” räägib Taavi Puuorg. “Praegu on seis ikka suhteliselt lahja ja ei ole ka näha, kust loodus sellist vett peaks korjama, et nende suurte kanuudega peale minna. Neil on süvis tavakanuude omast ikka suurem ja tavaoludes nendega sõita ei saa. Keeruline.” Mingi lootus veel on, et kui nüüd taevaluugid pikalt lahti seisavad ja vihma alla lasevad, siis ehk midagi tekib, aga tavapärast suurvett Puuorg Soomaale enam mitte ei loodagi.
Loodusmatk + mäng = seiklus
Taavi Puuorg räägib, et 360 KRAADI-l on olemas oma arvukas fänniklubi, kes sotsiaalmeedia (Facebook ja Instagram) kaudu nende tegemistel silma peal hoiab ja kui ilmataat järsku arvab heaks midagi ümber korraldada, siis on seltskondi küll, kes kiiresti hakkamist täis ning valmis erinevaid võimalusi kasutama. Kui nüüd mingi ime läbi peaks näiteks järsku külmaks minema, nii et nädalavahetuseks on lootust vähemalt seitsme sentimeetri paksuse jääkatte tekkimiseks, siis pannakse teade kohe üles ja huvilisi korjub kindlasti.
“Kui Soomaal peaks tänavu siiski viies aastaaeg tulema, siis ilmselt pole ainult 360 KRAADI see, kes seal matku korraldama tõttab. Küllap elavad kõik tegijad selles ootuses ja siis on seal kõik kohad kanuusid täis,” märgib Puuorg. “Aga praegu on kõige parem aeg räätsamatkale minekuks. Olgugi et lund pole, räätsamatkasid saame teha aasta ringi, neilgi päevil läheme rabasse kooliõpilastega seda tegema. See tunne, kui rabamättad sul jalge all hõljuvad ja hüppavad, on ikka võimas, mistõttu need matkad on n-ö kindla elamuse peale minek. Ja praegu teeme ka fatbike’i ehk paksurattaliste jalgratastega matku.”
Rattad on 360 KRAADI-l olemas, matku korraldatakse puhkekeskuste läheduses, samuti saab neid hästi teha rannikul. Tavaliselt moodustatakse paari- kümnest osalejast koosnev seltskond, mida on kahel grupijuhil lihtne hallata. 360 KRAADI korraldab põhiliselt grupimatku ettevõtetele või muidu kamba kokku kogunud sõpruskondadele, aga valikus on ka n-ö rahvamatkad või avalikud matkad, mille grupp tuleb kokku täiesti juhuslikest inimestest. Igatahes arvestatakse matkade puhul sellega, et enamikul osalejatest ei pruugi olla vähimatki ettevalmistuspagasit, mistõttu raskusastme poolest on need üritused jõukohased kõikidele.
Kui on ikka näha, et ilm kisub halvaks ja marsruut on keeruline, siis lühendab grupijuht esialgu planeeritud teekonda, teeb rohkem puhkepeatusi, räägib vähem juttu ja pigem lisab sammu või vastupidi. Giididel on hea kogemus ja üldiselt piisab neil ainsast pilgust kokkutulnuile, et hinnata inimeste vastupidavust, ka ootusi ja soove ning siis vastavalt sellele tegutseda. Aga kuna gruppides on niikuinii palju võõraid inimesi, siis oma marsruutide ja matkade raskusastmete valimisel väga ekstreemsustesse ei kalduta – pigem ei riskita, sest sellise seltskonna haldamine võib käest ära minna.
“Inimeste valmisolek elamusse panustada on suur, leitakse võimalusi ja aega, et minna loodusesse ning teha seal midagi aktiivselt.” Taavi Puuorg
“Seiklusturism kõige laiemas mõistes on saanud turismisektori kiiresti tõusvaks haruks. Inimeste valmisolek elamusse panustada on suur, leitakse võimalusi ja aega, et minna loodusesse ning teha seal midagi aktiivselt,” räägib Taavi Puuorg, kes paari aasta eest tegi oma magistritöö just Eesti loodus- ja seiklustrurimi arengu teemadel. “Ja nii palju kui me ise siin kõrvalt näeme, loodust ka hoitakse rohkem kui kunagi varem. Väga popiks on muutunud oma sõpruskonnas matkahuviliste puntide kokkupanek ja looduses käimine. Või mõnes seiklusmängus osalemine. Vahel on sõpruskondade matku juba rohkem kui ettevõtete tellimusi, kuigi äriklient on meie klientuuris siiani ikkagi põhiline.”
Et asja huvitavamaks teha, saab matku ja mängusid omavahel kombineerida. Näiteks alustatakse räätsamatkaga ja sellele järgneb orienteerumismäng, kus kasutusel tahvelarvutid või mobiiltelefonid või ka lihtsalt paberkaart ja mille vältel tuleb osalejatel kas kusagile määratud punkti jõuda, mingi peidetud asi üles leida või midagi muud huvitavat korda saata.
Eurooplane hindab Eesti metsa ja raba
Järjest suureneb piiri tagant saabunud matkahuviliste arv, kusjuures tegu pole mitte n-ö juhuslikult Eestimaa loodusesse sattunutega, vaid välismaised ettevõtted tellivad täitsa teadlikult oma töötajatele Eestis seikluse, matka, meeskonnamängu või siis kõik koos terve komplektina.
360 KRAADI on selliseid üritusi korraldanud Saksamaa, Rootsi, Leedu, Inglismaa jt maade töökollektiividele. Peagi on näiteks tulemas itaallased. “Eelmisel aastal oli väga palju sakslasi. Kusjuures sakslased hindavad meil kõige rohkem Eestimaa metsa olemasolu. Nad omal maal ei näe sellist liigirikkust, mida meie metsad endas hoiavad,” iseloomustab Taavi Puuorg välismaalaste emotsioone Eestimaa loodusesse sattudes. “Neil on seal kõik teistmoodi ja nad on vaimustuses, et meil pole mägesid, aga seeeest on metsa ja raba ja sood nii palju, et veidi linnast välja sõites oledki juba põhimõtteliselt paksus metsas.”
Taavi Puuorg leiab, et on raske piiri tõmmata, kust lõpeb tavaline matk ja algab seiklus. Sest kui inimene aastas korra metsa satub, tähendab juba ainuüksi see talle seiklust. Ekstreemsema poole pealt toob Puuorg esile öised matkad, kus osalejad on varustatud pealampide või laternatega, ja matkad, kus külastatakse kohti, mis pole ette planeeritud – marsruut tekib kompassi järgi minnes.
Ta kinnitab, et näiteks rabas käies järgitakse põhimõtet, et raba hoidmise seisukohast on õigem käia kogu aeg erinevaid radu, et rabapinnast, seal kasvavaid samblikke ja taimi võimalikult vähe mõjutada. Aga teinekord täidab oma eesmärgi ka lihtsalt mööda laudteed läbi soomaastiku jalutamine. Ta nendib, et iseäranis Põhja-Eestis annab tunda metsade suur raiumine ja teab mitmeid riigimetsa alasid, mis järjekordsele matkale minnes on tallegi üllatusena vahepeal lagedaks raiutud.
“Silma jääb inimeste harimatus. Tahetakse küll looduses hästi käituda, aga samas ikkagi ei osata seda teha. Näiteks puudutab see prügi sorteerimist ja metsa alla või laagriplatsile jätmist,” selgitab Puuorg. “Eks neid matku korraldatakse ka juba sedavõrd palju, et kord näib mõnel pool veidi käest ära minevat. Sügisel üks Alutaguse maaomanik rääkis, kuidas jõhvikahooajal tullakse Jõhvist bussidega rabasse, kus tegelikult riiklik kaitseala, lüüakse oma laulupidu lahti ja pärast on mets paksult prügi täis. Ja selliseid asju kohtab looduses ringi käies päris palju.”
Puuorg kiidab noori, kes üldjuhul, tea siis, kas tänu koolist saadud õpetusele või kodusele kasvatusele, oskavad tema meelst päris hästi looduses käituda ja loodust hoida.
Ain Alvela
20. veebruar 2020
PDF kujul ajalehte ja eriklit saab lugeda siit – 360KRAADI_artikkel_Maaleht