Kesselaiu pangal ronimas

Juba talvel pidasid Toomas ja Timo plaani, et minna Kesselaiu pangale ronima. Kuid mis seisus sealne pank on, sellest ei teadnud keegi midagi.

Läksime jaanipäeval, see oli kõigile sobiv aeg. Saarele sõitsime kajakkidega. Ivar pidas lühikese briifi: Ahahh, te pole siis enne merel käinud. Siis on esimene kord!

Ja merele sai mindud.

Puhus päris korralik kirde tuul.

Pooleteist tundi hiljem olime Kesselaiul ja veel poolteist tundi hiljem panga all. Poisid panid kaks köit ja puhastasid seina. Sein oli vinge, polnud pude ning lisaks horisontaalsetele pragudele oli seal ka vertikaalseid pragusid. Sein meenutas natuke liivakivimit, kuid polnud nii pehme. Kohati oli sein väga sile ja pea pragudeta vaid kahe näpu suurused augud.

Erinevaid radasid oli kokku üheksa. Raskeimaks osutus nurgapealne rada, tehniline ja huvitav. Selle tegi ainsana lõpuni Johannes.

Ehedal seinal ronida on kordi etem, kui tehisseinal. Praod, mida haarata ja nukid mida võtta. Lahe, lahe. Timo ei jõudnud seina ära kiita. Ka Taavi ja Johannesele meeldis koht. Utsitamise peale saime Ivari seinale. Ronis paljajalu, teistel valus vaadata. Ühe tükina tuli alla.

Ronisime seni kuni nälg võimust võttis.

Peale õhtusööki uuele ringile. Madis ja Helen kambas. Taavi, Johannes ja Sandra läksid kajakiringile. Ronisime, kuni päike loojus.

Hommikul, kui teised ronima läksid, otsustasin laiu ringile minna. Laid üllatas sirgete ja tervete kiviaedadega. Ohtralt käpalisi ja põllulilli. Rannas jalutasid veised.

Tiiruga tagasi jõudes proovisin veel ronida. Käed ei kuulanud sõna. Teistel tundus paremini minevat. Ronisid ja jõudsid ülesse.

Tagasiteel rääkisid kõik, et millal siia jälle tulla.
Juulis.

Ohtralt pilte vaata siit.