Tiigrivaatlus ja kajakimatkad Indias

Saabusin hiljuti puhkuselt Indiast. Käisime reisimas koos Kai-Maiga ja meie üks eesmärke oli osaleda maailma loodusturismi ühel tipptootel, tiigrivaatlustuuril.

Indias elab täna vabas looduses umbes 3000 bengali tiigrit ja nende kaitseks on loodud 28 tiigrikaitseala. Tundub, et tiigripopulatsiooni püsimajäämine on muutunud India looduskaitse sümboliks. Kaitseaga alustati 1972 aastal ja täna peetakse India Tiigriprojekti edukaks. Kaitsealad paiknevad praktiliselt üle kogu India, vähem läänerannikul. Kuulsamad neist on Corbetti Rahvuspark põhjas, Sundarband idas ja Periyari ning Nagarhole kaitsealad Lõuna-Indias.

Kuid kõige tihedam tiigripopulatsioon on kindlasti Kesk-Indias. Lisaks mitmele väiksemale tiigrireservaadile on seal kandis kaks tõenäoliselt maailma kõige paremat tiigrivaatluskohta: Kanha ja Bandhavgarhi Rahvuspargid. Bandavgarh oma 450 ruutkilomeetriga on suhteliselt väike, kuid maailma kõige tihedama tiigripopulatsiooniga ala, kus suurte kasside nägemise võimalused tõenäoliselt parimad kogu ilmas. 2000 ruutkilomeetri suurune Kanha on tunduvalt mimekesisem, sest peale tiigri ja tema põhilise saaklooma aksishirve, võib näha ka leoparde, gaure, punahunte, metssigu ning umbes 300 linnuliiki. Tavaliselt külastavad turistid mõlemat kaitseala ja veedavad kumbagis paar päeva. Selleks oli meie puhkus liiga lühike ja otsustasime Kanha kasuks. Mitmekesisem Kanha sobis meile ka logistiliselt paremini. Kuid valikul määravaks sai see, et Kanhas tehakse tänini nn Tigershow -d, mis Bandavgarhis hiljuti ära keelati.

Jõudsime Kanha Rahvusparki 4.detsembril. Talv ei ole tegelikult imetajate vaatlemiseks parim aeg. Džunglis on hiljutisest mussooniperioodist veel palju vett, puud lehis, rohi kõrge ja loomad hajusalt laiali. Märtsist kuni maini muutub mets kuivaks, loomad kogunevad üksikute veesilmade ümber, puud ja rohi on päikesest kõrbenud ning džunglielanikud palju lihtsamini leitavad. Põhjamaistel loodushuvilistel tasub puhkus rihtida pigem varakevadele, sest hiljem muutub kuumus aina väljatalutamatuks. Talvine ilus roheline džungel on pigem linnuvaatlejate paradiis.

Külastuseks olime valinud igati luksusliku Chitvan Jungle Lodge. Tõenäoliselt oleks ka soodsamaid kohti leidnud, kuid puhkuse planeerimise aega jäi napiks ja Chitvanist vastatai äärmiselt operatiivselt ja konkreetselt. Lõppkokkuvõttes jäime võõrustajaga väga rahule. Kõik kokkulepped kehtisid ja hind vastas kvaliteedile. Tellisime neilt transpordid, ööbimised, söömised ja kolm safarit. Safarid toimuvad seal hommikuti ja õhtuti. Hommikune safari algab kell 6.00 ja pargi väravas tagasi peab olema hiljemalt kell 12.00. Õhtune safari algab kell kolm päeval ja kestab kuni pimedani, kella kuueni õhtul. Kuigi kohalikud pidasid õhtut paremaks ajaks, siis mulle tundus just hommikune safari tulemuslikum. Safariteks kasutati kohalikke väikesi maastureid.

Esimesele safarile startisime 5.detsembri varahommikul. Kaasas olid veel autojuht ja teenusepakkuja poolne giid. Õnneks olid meil kaasas soojad riided, sest hommikuti oli džunglis päris külm. Lahtises maasturis ringi tuhisedes hakkas isegi sooja jope, talvemütsi ja kinnastega jahe. Meie ööbimiskohast oli rahvuspargi väravasse 10min sõitu. Kanha Rahvuspargist on turistidele avatud umbes pool territooriumist ja sisse pääseb kahest väravast. Peavärav jääb põhja. Meie sisenesime lõunasse jäävast kõrvalväravast. Sinna kogunes hommikul oma kakskümmend turistidega täidetud maasturit. Peavärava juures pidavat rahvast veel rohkem olema ja kokku lubatakse pargi territooriumile korraga kuni 150 jeepi. Giidide jutust võis järeldada, et see arv on enamasti ka täis. Sissesõidul saime autosse ka rahvuspargi giidi, ilma kelleta ühtegi seltskonda väravast sisse ei lubata. Rahvuspargi giidi teenuse kvaliteet sõltub sellest, kuidas sul õnne on ja kes su autosse istub. Esimesel safaril vedas meil täiega ja saime väga kõva tegija. Sellel meie edu paljus põhineski. Teise safari giid ei jätnud erilist muljet ja kolmanda mees oli keskpärane. Giidi asjatundlikus ilmnes kohe algusest. Kõiki linde ja loomi pani ta tähele, kamandas auto seisma ja juhtis meie tähelepanu. Tavaliselt olen harjunud ise kõiki asju esimesena märkama:), kuid seekord tundsin ennast tõeliselt turisti rollis. Autojuhile erilist tegevusvabadust ei jäänud, kogu aeg tulid täpsed käsklused kuhu pöörata ja kuidas sõita. Lisaks headele loodusteadmistele oli ta ka tugevalt teenindamisele keskendunud. Kui auto jäi seisma ja meie vaade oli halb, siis käskis ta kohe auto asendit muuta. Teised kaks safarit kulgesid seevastu isevoolu. Kui keegi Kanha tee peaks jalge alla võtma, siis võtsin meie esimeselt giidilt igaks juhuks kontaktandmed.

Umbes pool tundi peale väravast sissesõitu nägime väga suurt ilvese jälge:). Hommikul oli seal liikunud emane tiiger. Tiirutasime mööda tolmuseid teid ja vaatasime kohalikke hirvlasi, linde ja gaure. Ühe kivi peal toimetas mangust. Aegajalt kohtasime ringijalutavaid elevante, ratsanikud seljas. Üldse on Kahna Rahvuspargi 18 kodustatud elevanti. Metsikuid aasia elevante seal kahjuks ei ela. Elevante kasutatakse loodusturismi ja pargi halduse eesmärgil. Mussooni ajal patrullitakse elevandi seljas ja tehakse muid töid. Turismihooajal viiakse elevandi seljas külastajaid tiigreid vaatama. Elevandujuhid hakkavad hommikul vara pargi teedel patrullima ja tiigreid otsima. Kui mõni leitakse, siis antakse maasturitele ja teistele elevandijuhtidele teada. Turiste vedavad autod sõidavad kohaleja lisatasu eest on võimalik elevandi seljas tiigrile lähemale sõita.

Mingil hetkel hakkasid meie giidid omavahel aktiivselt suhtlema ja me jõudsime varsti ühe padriku äärde, kuhu oli juba kogunenud mitmeid autosid. Metsas ragistasid elevandid. Oli leitud kaks tiigrit, emane ja isane. Kõik vaatasid pingsalt metsa, midagi peale elevantide näha ei olnud. Järsku kostsid põõsastest möirged, võimas! Järgmisel hetkel hakkasid meie giidid hoogalt rägastiku suunas vehkima. Ka Kai-Mai märkas korraks tiigrit. Ja siis see juhtuski, põõsastest välkus triibuline selg – tiiger vabas looduses!!! Kai-Mai nägi binokliga ühte tiigrit päris hästi, mina märkasin paar korda välkuvat triibulist külge umbes 200 m kaugusel. Olime veel mõnda aega seal ja siis sõitsime keset parki asuvasse külastuskeskusesse hommikust sööma. Külastuskeskuses oli palju rahvast, sai süüa ja võis tiigriteemalist nänni osta. Mina ostsin raamatu Kahna Rahvuspargist. Peale söömis teatas meie rahvuspargi poolne giid otsustavalt, et nüüd sõidame.

Jõudsime varsti kohta, kus seisid meie ees järjekorras mõned maasturid ja kolm elevanti saalis edasi-tagasi põõsaste vahet. Tiigrid olid seisma jäänud ja Tigershow võis alata. Redeliga elevandi selga ja metsa. Kõigepealt jalutasime ematiigri juurde. Ta lamas rahulikult põõsaste vahel ja vaatas uimase näoga elevante. Vähemalt jäi mulje, et ümberringi ragistavad elevandid, turistid seljas, teda väga ei häirinud. Siis tegime poolkaare ja läksime põõsa taha isatiigrit vaatama. Too oli rahulikult külili maas ja viitsinud peadki tõsta. Järsku tõusis ematiiger püsti ja tuli teiselt poolt põõsast isase juurde. Hõõrus ennast isase vastu, täpselt nagu kassid. Isane tõusis püsti ja siis läks asjaks🙂 Kuid tundub, et millegipärast jäi asi pooleli, sest mõlemad hakkasid järsku möirgama. Järgmisel hetkel kargas isane eemale ja tuli otse meie poole. Meenusid Youtubest nähtud videod sellest, kuidas vihale aetud tiiger mööda elevanti üles jookseb, nagu kass puu otsa, ja jahimehi ründab. Ta tuli otse meie elevandi taha ja vaatas meid. See kõik toimus ainult mõne hetkega. Kahjuks ei saanud ma sellest hetkest head pilti, sest õnneks:) tuli tiiger elevandi Kai-Mai poolsele küljele . Ei teagi, millega see kõik lõppenud oleks, sest järsku hakkas meie elevandijuhil väga kiire. Valjult karjudes ning elevandile jalgadega pähe surudes tormasime raginal põõsastest välja. Tiiger jäi meile järgi vaatama.

Õhtusel safaril nägime gauri otse meie ees üle tee jalutamas, hirvi, linde, ahve ja huulkaru jälgi. Teisel hommikusel safaril ununes mul kahjuks fotoka mälukaart maha ja erinevaid atraktiivseid linde pildile ei saanud. Nägime ka tiigreid otsivaid elevandiratsanikke, kuid seekord neil õnne ei olnud. Üldiselt võib meie väga lühikest rahvuspargi külastust väga õnnelikuks pidada, kuidagi veab mul nende suurkiskjatega:) Meie giid kinnitas very lucky sir, madam, first safari tiger, verrry lucky! Tippi kulus palju:) Arvan, et sellisest etendusest osaks saamisel oli ikkagi suur roll meie esimese safari giidi otsustaval ja konkreetsel tegutsemisel. Juba päev enne meid Kanhasse saabunud saksa perekond oli ka samal päeval väljas, kuid neil jäigi tiiger korralikult nägemata. See-eest oli neil õnne leopardiga, kes ühel õhtul 10 minutit nende maasturi ees teel jalutas. Leopardi värk jääb kripeldama, aga nii lühikesest ajast oleks ka patt enamat tahta. Järgmine kord, kui Indiasse satun, tahaks ka kindlasti metsikuid elevante näha, keda on parem jälgida riigi lõunapoolsetes rahvusparkides.

Kajakimatk India ookeanis

Kajakimatka plaanis ei olnudki, aga kuna Goa randades on Sit-On-Top tüüpi kajakke vabalt võtta, siis otsustasime proovida. Kahese kajaki rendihind oli 200 ruupiat tunnis, pikemal rendil kauplesime hinnast maha. Mõte sai alguse sellest, et kohalikud kalurid-müügimehed üritasid meid mootorpaadiga delfiine vaata viia. Kuna tuur pidi kestma poolteist tundi, siis delfiinide koht väga kaugel olla ei saanud. Rentisime kajaki ja aerutasime mootorpaatidele järgi. Umbes 5 km kaugusel seisis mitu paati ja rahvas skännis ookeani. Aerutasime ligi ja jäime ka vaatama. Natukese aja pärast kuulsimegi selja tagant, kuidas keegi puhkis, nagu hallhüljest. Delfiine nägime mitmeid, kuid väga lähedale nad ei tulnud.

Teisel päeval rentisime kajaki terveks päevaks, et aerutada Palolemi rannast (meie asukoht) 3 km lõuna pool asuvasse Talpona jõe suudmesse. Tuul oli sel päeval tugevam, vast umbes 4 m/s, kuid laine mitte kõrgem kui Läänemeres sama ilmaga. Jõe suue oli kihvt, nagu ikka. Kahjuks polnud mul kaasas veekindlat kotti ja kaamerat, seetõttu kajakimatkast pilte ei olegi. Naljakas oli see, et kuigi aerutasime ookeanist sisemaa poole, oli vool meie poolt. Seal kandis sõltub jõgede suudmete voolusuund tõusust ja mõõnast. Alguses oli jõgi lai, edasi sõites muutus aina kitsamaks. Sõitsime kuulsa Konkan Railway silla alt läbi, edasi sisemaa poole. Vahepeal oli jõe ääres maju ja kohati askeldas inimesi. Aga Indiale omast rahvarohkust silma ei hakanud. Muljet avaldasid jões hõljuvad suured meduusid, kallasel ringi lendavad jäälinnud ja puude otsas ragistavad ahvid. Umbes kolm kilomeetrit jõe suudmest oli vesi ikka veel soolane ja otsustasime tagasi pöörduda. Naljakas oli aerutada ookeani suunas, kuid vastuvoolu. Tundus, et vool muutus õhtu edenedes tugevamaks. Vahepeal tegime kõrvalepõike kanalisse ja sattusime küla vahele. Tagasi ookeani jõudnud nägime jälle delfiine, kuid ühe kaljunuki ääres köitis minu tähelepanu hoopis muu. Alguse tundus, et väikesed hülged, lähemale aerutades nägime hoopis nelja saarmat. Väga sotsiaalsed loomad, pistsid kordamööda ja korraga pea veest välja ning riidlesid meiega peenikese häälega:) Vahepeal piirasid meid ümber, vahepeal kadusi kaljunukkide vahele. Kahju, et fotokat kaasas ei olnud. Kaua nende jahipidamist segada ei tahtnud ja päikeseloojangul aerutasime tagasi randa.

Kuulsad Goa rannad oleks päris kihvt mitmepäevase kajakimatka piirkond. Liivased plaažid vahelduvad kaljudega ja põnevust lisaks kõrvalepõiked arvukatesse jõgedesse. Randades on võimalik Internetist ilmateadet vaadata, süüa, juua, onne rentida ja õhtul Vene turistidega tantsu lüüa:)

Üks asi, mis muidu odavas Indias silma hakkas on see, et Wildlife ja Adventure asjad on 3-5 korda kallimad, kui nö tavalised turismiteenused. Giidiga kajakimatk ja rahvusparkides ööbimised olid kallimad kui Eestis. Teine üllatus oli väike välisturistide osakaal. Enne reisi arvasin millegipärast, et tiigrisafaril kohtame enamasti lääne pensionäre. Välja tuli hoopis, et Kahna Rahvuspargi külastajatest on 96% India elanikud ja ainult 4% on välisturistid. Põhjuseks võib ka olla fakt, et kohati on riiklikud teenused välismaalastele kuni kümme korda kallimad. See tegelikult India külalislahkuse kasuks ei räägi.

Kokkuvõtteks. India on ikka väga mitmekesine maa ja vaatamist/tegemist on seal palju, alates kõrgalpinismist lõpetades sukeldumisega, kõrgkultuurist kuni džunglituurini. Hea meelega läheks sinna veel tagasi.