Öös olid ulguvad hundid

Oli  jälle üks neist septembrikuu öödest, kus loomad olid liikvel. Öö oli super. Parajalt sume, pilvealune ilm, kohati paistsid pilvede vahelt tähistaeva laigud. Vahete- vahel tibutas.

Olime otsustanud hunte otsida, kuulata ja neid kutsuda. Välja läksime õhtul kella 9 paiku, olime seks ajaks juba plaani maha pannud, mis piirkonda me läheme. Abiks oli meile Mart, kohalik mees ja teadis rääkida, kus hunti viimati nähti. Sõitsimegi sinna suunas, et teha väike sõõr umber raba. Arvasime endil õnneks minevat, jahimeeste juttude põhjal võis oletada, et hunt käib oma territooriumi läbi kahenädalase intervalliga. Sõites metsa vahelt välja, lagendiku servale käskis Mart auto seisma jätta. See olla see koht, kus viimati hunte nähti. Läksime välja, Bert laskis ühe kutse teele ja siis teise. Vastas vaikus. Ootasime ja kordasime kutset. Ei midagi, vaikus. Hüppasime tagasi autosse. Edasi.

Teel kohtasime kohalikke jahimehi. Tea, mis asju nad seal ajasid aga uurisid meil kohe, et kas me hundi hüüdu ei kuulnud. See oli kompliment Bertile.

Öö läks edasi ja  meie ka. Tee viis soo serva alt läbi, üllatas meid kõrgete liivaste põndakute, laiade metsasihtide ja suurte lageraie lankidega. Kuulasime, kutsusime.  Meie kutsetele ei vastatud.

Kodu poole minnes otsustasime veel paaris kohas proovida. Metsade vahel, väikese lagendiku serval. Hüüe kajas öösse. Kajas hinges, ot dusõ, kus te olete sõbrad? Ootasime, kas kuskilt keegi äkki vastab. Ei. Vaikus.

Lagendik. Jätsime auto kaugemale ja kõndisime rabale lähemale. Puhus pisuke tuul. Bert kutsus. Ootasime, vaikus. Siis kostis eemalt VASTUS. Pikk madal ja tume ulg. Vastas meil mitme hüüuga. Uskumatu ta vastaski meile!! Süda hakkas kloppima ja jalad läksid nõrgaks. Kuulasime seda ürgset kutset. Bert kutsus uuesti. Jällegi tuli vastus. Seekord veelgi lähemalt. Appi. Hirm. Jalad käskisid ära joosta.

Sel ööl pidasime huntidega dialoogi veerand tundi.

Jätkasime oma rada, kuid meie kutsetele sel öösel enam ei vastatud.

See oli öö, mis jääb meelde kogu eluks.