Kuidas ma esimest korda karu nägin

Eelmisel kevadel asutasime koos kolme partneriga loodusvaatlusturismi ettevõtte. Firma nimeks sai OÜ Natourest ja missioon on loodushuvilistele välisturistidele loodusvaatluse teenuse pakkumine Eestis. Kodukas on praegu veel üsna noor, aga üht-teist sealt juba leiab www.natourest.ee Muuhulgas hakkame loodushuvilistele Alutaguse metsades karude, huntide ja ilveste elu ning tegemisi tutvustama. Sellega seoses olen suurkiskjate asjus viimasel ajal palju Sirtsi ja Muraka vahelistes metsades ringi hulkunud.

Pean tunnistama, et alguses tundusid sõber ja äripartner Ahto jutud karude rohkusest Alutaguse metsades uskumatud. Selge see, et karusid on seal kandis palju. Aga nii, et minna kohale, võtta paar päeva ja selle jooksul karu ära näha, seda ma ei uskunud. Pidasin karu nägemist suureks, õnnelikuks ja harukordseks juhuseks. Ahtole aga ei andnud rahu, et tahame koos karuturismiga tegeleda ja mina ise pole karu näinudki. Nii ta siis hakkaski mind eelmise nädala alguses kõigepealt kõnede ja hiljem fotodega pommitama tema maja taga metsas elavast eelmise aasta kutsikast. Pidavat igal hommikul ja õhtul maja taha sihile ilmuma. Esimese pildi, mille ta mulle saatis, oli teinud varavalges oma maja taga hommikumantel seljas, ühes käes kohvitass ja teises fotokas. Sellisele survele minu närvid kaua vastu ei pea ja pühapäeval põrutasin sündmuskohale. Päeval askeldasime ringi, esmaspäeval pidime Sirtsi peale huntide ja karude radadele matkama minema. Ja nagu kombeks, pühapäeva õhtul tuleb üks korralik saun teha. Istusime siis õhtul Ahto juures saunas ja pajatasime kohalike meestega karulugusid. Naljakas on see, et mina pole seal kandis veel näinud inimest, kes ei ole karu näinud. Nii nad seal siis rääkisid, alates väikestest poistest ja lõpetades täismeestega, oma karudega kohtumistest. Mina kuulasin. Iga leilikorra järel tõmbas Ahto rätiku ümber ja kadus viieks minutiks ära. Mingil hetkel ma küsisin, et kus sa käid kogu aeg. Ta vastas, et käib sihi otsas vaatamas, ega karu välja pole ilmunud. Mhm, oli minu reaktsioon.

Väljas hakkas juba pimedaks minema ja mõtlesin, et lähen ja vaatan ise ka korra seda sihi otsa. Tõmbasin rätiku ümber ja nii paljajalu ma seal sihi otsas seisingi. Kohe hakkas silma mingi must asi sihi ääres – karu, mõtlesin. Läksin vaikselt lähemale ja sain aru, et tegemist on hoopis püstise kännumättaga. Aga siis hakkas silma uus must asi natuke kaugemal. Väljas oli juba poolpime ja täpselt ei saanud aru, millega tegemist. Siis järsku hakkas see kaugem must asi liikuma. Kõndis üle sihi ja ning heitis rohu sisse lamama. Hiilisin vaiksel lähemale. Mingil hetkel tõstsin tumeda saunalina endale varjuks ette. Kõrvalt oleks päris koomiline vaade avanenud – üleni paljas mees hoiab enda ees rätikut ja hiilib vaikselt karu suunas – aasta loodusfoto:). Sel hetkel ma nii ei mõelnud, süda puperdas sees ja tunne oli mingi kummaline hirmu, uudishimu ja vaimustuse segu. Julgust lisas see, et tegemist oli tolle sama pooleteistaastase kutsikaga, keda juba terve küla vaatamas ja pildistamas oli käinud. Mai lõpus on emadel jooksuaeg ja siis kihutavad nad kutsikad enda juurest minema. Suurte isaste lähedus võib kutsikale saatuslikuks saada. Siis need noored mõmmikud luusivad kolm nädalat üksi ringi ja on suht lihtsalt nähtavad. Üks selline oli siis sel aastal otsustanud oma kolmenädalase elukooli Ahto maja taga metsatukas veeta. Peale pulmi liituvad kutsikad ja emad taas. On koos kuni sügiseni ja ka talvituma jäävad kusagile üksteise lähedusse. Ja siis järgmisel kevadel, kahe aasta vanuselt, algab iseseisev elu. Tõenäoliselt on ka see meie karupoeg emaga juba liitunud ja elab oma karuelu kusagil Sirtsi või Muraka servas.

Jõudsin karule juba päris lähedale, vast 40 m kaugusele. Tuul oli minu poolt, aga ta ei vaadanud kordagi minu poole. Jäin seisma, karu tõmbas paar korda ninaga õhku ja hakkas vaikselt minu poole tulema. Mitte, et ta mind vaadanud oleks, vaid lihtsalt jätkas oma teekonda rohtu näksides minu suunas. Hakkasin vaiksel taganema. Selle peale ta vaatas minu poole, pööras otsa ringi ja põrutas metsa. Mina põrutasin südame põksudes sauna poole, et oma suurest õnnest ka teistele teada anda.

Ahto paar päeva varem tehtud pildid samast karust ja veel mõned looduspildid siit