Kevadises metsas

Päike käib juba kõrgelt ja õhtul ei lähe enam nii ruttu pimedaks. Kõik märgid looduses viitavad, et kevad pole enam kaugel. Õhus on tunda midagi pakitsevat, kihelust, ärevust tekitavat. Just selline oli pühapäev, kui läksime räätsamatkale Sirtsi sohu.

Oli puhas õnn, et sealsed metsateed üldse lahti olid lükatud, saime autotega rabale päris lähedale. EMHI lumekaardi järgi on piirkonnas olnud läbi talve kõige paksem lumi. Ilmselt olime esimesed inimesed, kes sel talvel raba peal kõnnivad.

Giid Bert oli koha hästi valinud. Tee kõrval oli kopra pesakuhila, mis lume alt sugugi kuhila moodi ei paistnud. Näha oli vaid auk, kuhu kaudu kobras kuhikpesasse läks. Söögipoolist käidi noolimas teisel pool teed. Tee läks otse loomulikult truubi alt läbi. Matkapäeval polnud pererahvas veel väljas käinud. Hommikul oli 2 cm jagu värsket lund maha sadanud.

Raba suunas liikusime mööda kraavipõhja. Nädal tagasi olnud sula tegi imesid. Räätsadega oli lihtne liikuda, koorik kandis. Värsked loomadejäljed olid lumel hästi näha.

Kraavipõhja pidi matkamine lõppes minu jaoks märja jalaga. Juba kuiva sokiga matka jätkates, nägin et isegi põder oli seda kohta vältinud, rumal minust seda mitte tähele panna.

Matka alguses leppisime kokku, et jätame meelde kõik imetajate nähtud jäljed, märgid. Liike kogunes hulgi- kobras, põder, mettsiga, metskits ( esimene auto nägi kahte metskitse ennast), metsnugis, kärp, orav, rebane, mink ( selle osas Bert natuke kahtles), halljänes ja valgejänes.

Lindudest märkasime tedre siiberdavat jäljerida lumel. Eriti hea meel oli mul metsise jäljede üle. Jälg on tal ikka suur ja harali nagu sõnnikuhark. Ajasin tema jäljerada, mis kulges puu alt puu alla ning keerutas läheduses ringi. Nägin kuidas ta oli maiustanud männiokastega, kõht oli tal tühi küll, suurt midagi polnud maha jäänud. Puu otsast tabasin meid tervitama tulnud tutt- ja põhjatihaseid. Nägime musträhni laastutööd ning sattusime rähnisepikojale- seda oli just värskelt kasutatud.

Präänik tuli matka lõpus, Bert näitas meile karu kraabitud puud ja rääkis sinna juurde loo noorest karust, kes veeretanud kännu puu alla, ise sinna peale astunud, et kraapimisjäljed kõrgemale teha.

Päike piilus pilve vahelt. Liisa juhtis meie tähelepanu halole- nägime päikesekoera. Meenutas jupikest vikerkaarest.

Loomade jäljepilte vaata siit.