Järelhüüe

1.novembril alanud hundijahihooajal plaanitakse Eestis küttida 140 hunti. Loendusandmetel elab meie metsades praegu umbes 270 susi, seega plaanitakse maha lasta üle poole Eesti populatsioonist.

Kahjuks jäi ühena esimestest kuuli ette möödunud pühapäeval tabatud Linnuraba karja suur isahunt. Loodetavasti siis mitte alfaisane, sest juhtisase surm võib karja elus palju muuta. Ühest küljest mõistan, et hundijaht on arvukuse tasakaalus hoidmiseks vajalik ja tänu mõistlikule küttimisele meie suurkiskjad säilinud ongi. Teisest küljest on Linnuraba kari agarate ulgujatena ning „Vanamehe ja Põdra“ filmistaaridena võitnud paljude südamed.

Meedias kajastatakse suuri numbreid hundikahjustuste kohta ja jahimeeste hädakisa metssea põrsaste kadumisest. Loodusfotograafide, loodusturismi osaliste ja lihtsalt loodushuviliste hääl on kuidagi tahaplaanile jäänud. Kahjuks puuduvad täpsed arvutused selle kohta, kui palju suurkiskjad meile turismitulusid toovad. On ju suurkiskjad ranniku, soode ja lindude kõrval muutunud Eesti loodusturismi üheks alustalaks.

Kutsun Keskkonnaministeeriumi ning jahimehi hundi, ilvese, karu, põdra, hülge, hanede ja teiste ulukite küttimise korraldamisel ettevaatlikusele. Tuletan meelde, et lisaks otsestele ulukikahjustustele ja jahituludele on olemas ka muud väärtused. Rõõm looduses liikumisest ja võimalus peale jahikantslite seal ka midagi muud näha on paljudele oluline. Lisaks sellele, kui teha uuringud loodusturismi otsese rahalise tulu kohta, siis võivad sealt paista hoopis teises suurusjärgus numbrid, kui selle aasta ulukikahjustuste 800 tuhat krooni.

Teen ettepaneku, et EAS võiks Eurovisiooni asemel hoopis ulukikahjustused kinni maksta, mille tagajärjel saaks lubada suuremat suurkiskjate arvukust ja toetada sellega oluliselt meie loodusturismi arengut. Euroopa tasemel oleks see palju kõvem sõna, kui Oslos järjekordsel palaganil osalemine.