Seiklus nimega: “Võistkond 360.ee päästetöödel!”

Kirjutab Helen:

Ühel kenal talvepäeval tehti otsus osaleda 2010.a. Jaan Künnapi alpinismiklubi Öistel päästetööde võistlustel. Võistluseid korraldatakse juba aastast 2002 (Esimene oli 2001) ning selle eesmärgiks on Jaan Künnap kirjutanud päästetööde oskuste kinnistamine, tehnilise kiiruse viimistlemine ja koostöö sujuvuse tagamine. Võistlus on mõeldud eeskätt nendele gruppidele, kes kavatsevad suvel midagi tõsist ette võtta. Meie meeskonda kuulusid Toomas Holmberg, Timo Talvik, Johannes Vind, Andres Karu ja mina – Helen Korju.

Kuna võistlusteni oli tol hetkel jäänud umbes 2 kuud, siis oligi viimane aeg hakata oma tehnilisi oskusi lihvima. Sellest hetkest alates kulutati umbes 2,5 tundi 2 korda nädalas selleks, et jäisel rannikul tõusta ja laskuda, köisi lahti ja kinni puhtida, jääpuure jäässe keerata, köit pingutada ja pinge alt vabastada, plokisüsteeme ehitada, kanderaame vinnata üles ja lasta mööda köit jälle alla, lumeankruid ehitada jne. Vahel oli liiga lõbus, vahel oli liiga valus – midagi sai aga kõrva taha panna igast treeningust. Mõnusaks vahepalaks olid meeskonnakaaslaste poolt küpsetatud saiakesed ning magus tee, mis kosutas vahel meie külmanud meeli.

Ülikiiresti oli kätte jõudnud võistluspäev. Päev varem komplekteerisime veel varustust, et kõik vajalik a’la vähemalt 60cm kirka, kiivri julgestus, ilmatuma hulk karabiine ja slinge, rullikuid, jääpuure, köisi ja muud kola oleks kaasa võtta ja rajal millestki puudust ei tunneks. Selgus et meie treeningutel harjutatud suusaankruid lumme jaama tegemiseks kohtunike poolt kasutusse ei lubatud – seega mõtlesime kasutada nende asemel kotte kirkadega.

20.märtsi 2010.a kella 19 paiku toimus rajatutvustus, loositi välja stardijärjekord ning tehti kiire ülevaade meditsiinis nõutavatest kriteeriumitest. Kell 20:00 asus rajale esimene meeskond “Metsapeatus”. Kokku oli võistkondi 6 – lisaks esimesele mainitule, JKAK I, JKAK II, firnikate “Lehtsabad” ehk naiskond, Koomaklubi ja meie võistkond.

Iga tunni aja tagant pidi väljuma üks võistkond aga tegelikkuses nihkusid ajad kõik segi. 22:00 pidime meeskonnaga kogunema, et valmistuda stardiks. Püüdsin pingsalt telgis veidi magama jääda aga noh ütleme, et ärevus oli ikka nii suur ning uudishimu, millega teised parasjagu rajal tegelevad, et silmanurgast tuli ikka piiluda pidevalt nõlvale.

Loosiga saadud kellaajal – 23:00 – ei olnud meie võistkonnal võimalust startida, kuna ühtegi vaba kanderaami ei olnud tagasi tehniliselt raja osalt. Seega nihkus meie start poole tunni võrra edasi aga põnev oli sellest hoolimata jälgida teiste võistkondade liikumist. Kasutati erinevaid julgestusvõtteid ja vinnamisvõtteid. Lumeankrud olid samuti erinevad – kellel kirkadest, kellel valmis lumeankrud, kellel kottidest, kellel labidatest – aga kõigil kenasti pidas. Ilm muidugi aitas sellele kaasa, sest lumi oli parajasti sobilikult tihe kinni trambitult.

Ja saabuski raam ning väljusime stardist kell 23.30 laagrist mere jääl. Kinnitasime kanderaami (millele oli kinnitatud kannatanuks kaks liivkotti kokku umbes 80 kg kaaluga) jalgade külge slingid, et oleks hõlpsam tassida ning tegime esimesed 25m samme mööda jääd merel kuni jõudsime kuluaarini, kus tuli 17m tõusta 45 kraadise nurgaga külmunud rusunõlvast. Põhimõtteliselt oli vajalik see rajalõik läbida lihtsalt kanderaami tassides. Olukorra hõlbustamiseks oli meil ühtlasi slingist pandud kanderaami etteotsa aas, millele kinnitasime karabiiniga põhiköie keskosa. Toomas jooksis aga köie otsaga üles kinnitades puu külge slingist jaama haaratsi autoplokiks ning vinnas kanderaami oma kehakaaluga allapoole liikudes sisuliselt üles. Meie ülesanne oli sammuda kanderaami külge julgestatult viimast neljast otsast kandes. Olime Timoga ees ning Johannes Andresega taga. Kõik toimis hästi ning üsna kiiresti olime raamiga üleval. Punasega nüüd ja edaspidi Toomase kommentarid. Sõlmede õpetamisel räägin alati „Sõlme aas peab olema nii suur kui vajalik ja nii väike kui võimalik“ ehk käige minu sõnade mitte tegude järgi. Tegin köie otsa liiga suure aasa ja esimese hooga üleval puu küljes panin rulli ja shumaari sõlme aasa mitte köiele. Köied maha ning mehed asusid kanderaamige sõidutee poole teele, samal ajal kui mina köit ja muud nodi veel kotti toppisin. Ees ootas legendi järgi 1400m kuid tegelikkuses pea 1800m kanderaami tassimist – algul asfalti mööda aga pärast juba mere jääl paksus lumes. Kasse jooksmiseks ära ei võtnud kuigi noh oleks vist olnud siiski mõttekas, sest lumes möllates jääb see kass ikka koperdamiseks mõnusalt sinna kooriku alla kinni.

Enne Tilgu sadamat jääle keerates sattusime lahtisesse vette – seega tuli meestel raiuda ennast koos kanderaamiga tagasi kaldapealsele ning laskuda veidi eemalt, kus lahtist vett oli juba vähem. Sellest hoolimata õnnestus meil jääst läbi kukkuda. Kuna minu kehakaalu all jääsild kenasti pidas, kuid meeste kehakaal lisaks kanderaami raskusele oli selle jää jaoks siiski liig mis liig. Niisiis vajus Karu esimese tassijana puusani vette. Kiirelt sai meestel kanderaamist tehtud sild ning kogu ülejäänud meeskond turvaliselt üle.

Edasi järgnes 800 m põlvest kuni puusani lumes möllamist. Mehed vahetasid jooksvalt teineteist kanderaami tassides, samas kui mina ees kõndides püüdsid jalgu kõvasti vastu jääd lüüa, et oleks näha kus võiks jää olla tugevam. Kuigi ma tegelikult teadsid, et vahet pole, sest teiste raskus kanderaamiga on ikka meeletult palju suurem. Aga muidu tundsin ma ennast lihtsalt kasutuna niisama kõndides, samas kui mehed ikka tõsiselt vaeva nägid selle kanderaamiga. Õnnelikult tagasi laagrisse jõudnuna viisime kanderaami koheselt nõlva alla, et oleks peale meditsiini võimalik jätkata selle vinnamist üles. Meditsiinis tegid mehed kõigepealt minu jala sääreluumurrule transportimiseks lahase kahest kirkast ja neljast rätikust, mille töökindlust arstionu kontrollis. Edasi võtsid Timo ja Toomas ülesandeks elustamise, kus tuli kannatanu hingamisteed vabastada ning suust-suhu hingamise ning südamemassaaži näol teostada elustamist koos abi kutsumisega. Meie Johannesega pidime aga elus kuid teadvusetu kannatanu pöörama ohutusse asendisse. Sealjuures saime oma ainukese trahviminuti, kuna meie kannatanu ehk Karu käsi, mille me küll kenasti selja alt välja tõmbasime jäi aga märkamatult siiski karabiini alla.

Meditsiin läbitud asusime kanderaami saatjaga st Timoga üles vinnama. Selleks ronis Johannes üles umbes 80-90 kraadisel nõlvast kolme jääpuuriga Toomase altjulgestuses ning igaks juhuks ka haaravaga kohtunikuköiel. Sabas üks köis, mille Johannes ülesse jõudes kinnitas järgmistele fikseeritud põhiköieks. Sama köie teine ots, millega Johannest julgestati jäi minule teise ronijana julgestuseks – nüüd juba ülaltjulgestusena. Sain jällegi köie sappa ja liikusin fikseeritud põhiköiel haaratsiga üles. Jõudes üles liikusin ümber Johannese ja asusin julgestusköisi puhtima. Järgmiseks tõusis Karu ja siis Toomas, kes kiiresti panid peale vinnamissüsteemi eemal asuva puudekompleksi vahele. Kahjuks siinkohal ei oska täpsemalt seda vinnamissüsteemi kirjeldada, kuna olin ametis nõlva serval kanderaami ja saatja julgestamisega. Tegelikuses tulin kolmandana ja Karu neljandana ning keeras ka Johannese pandud jääpuurid välja. Plokk oli tavaline Z-plokk ehk kolm ühele ja tiritakse sama köiega mille küljes on kanderaam. Nüüd oli kannatanu kanderaami külge kinnitatud põhiköis vinnamiseks, üks julgestusots kanderaami ja teine saatja küljes ning saatja ühtlasi kanderaami julgestuse külge kinnitatuna alustasime kanderaami ülesse tõstmist. Mulle tundus, et selleks oli liigselt vähe ruumi, sest liiga tihti tuli haaravat köiel edasi lükata, mis jällegi tekitas seisakuid. Julgestuseks kasutasime kahte erinevat karabiini haaravaga mõlemal julgestusköiel. Kui kanderaam suhteliselt kaldapealse ligidale jõudis, siis tuli Johannes appi ning Timoga kahepeale õnnestus neil see viia kaldaäärest mitme meetri kaugusele – nii et julgestusse polnud seda enam eraldi vaja panna. Süsteemid jälle maha ja 20m eemale kaldapealsele, et alla saatmiseks köit pingutada.

Kuna legendi järgi ei tuli kaldaäärele minemiseks teha julgestus või siis jaam eemale teha, siis kasutasime 3-4m kaugusel asuvat puud julgestuse tegemiseks. Timo ja Johannes jäid ülesse kanderaami peale panema ning seda ka alla julgestama. Esimesena julgestati alla aga mind. Alla jõudes jooksin fikseeritud põhiköiega oma arust pehme lume suunas, et oleks hõlpsam kaevata parajasti nii kaugele kuhu põhiköis ulatas, võtsin kätte labida ning asusin usinasti auke kaevama … Lumi oli mõnusalt pehme ja peagi oli kolm auku valmis ning esimene kott kirkaga, mille ümber kinnitatud 1,5m sling sai maetud. Järgmiseks tulid juba Karu ja Toomas. Koos sai kiiresti maetud ka teised kotid ja jaam julgestusköiest üles seatud. Esimese hooga mul ei õnnestunud köisi võrdselt pihku haarata ning Toomas tegi minu asemel kena juhisõlme, kus kõik punktid olid võrdselt koormatud – mida siis jaamaks kasutasime. Vinnamisköis sai UIAA tuntakse ka Itaalia sõlmena. sõlmega karabiini kinnitatud ja vinnamissüsteem peale ning jällegi asusid Toomas ja Karu köit pingutama, samal ajal kui mina püüdsin lõtku välja tõmmata. Peagi oli köis pingul, kinnitasin köie kahe poolsõlmega ja juhisõlme otsa karabiiniga ning jaama, et järgi ei annaks, vinnamissüsteem maha ning kanderaami transport võis alata. Kõik toimis hästi – jaam pidas, lumeankrud samuti, kanderaam jõudis kenasti alla suuresti üle kontrolljoone. Kanderaami ülesõit oli umbes 35m. Toomas asus jooksuetapile nagu kokkulepitud veidi varem teele. Puhtisime Karuga köied ja liikusime Toomasele järgi. Timo ja Johannes laskusid ning silkasid meile järgi. Algas minu jaoks kannatustetee – kui Toomas valis endale kaugel kaldast jäisema raja, kus puudus paks lumi, siis meie Karu ja teistega sumpasime ikka kuni puusani lumes ja vahepeal ka vees. Füüsiliselt polnud seal koormavat miskit aga vaimselt ruineeris ikka meeletult.

Motiveerivaks oli aga hetk kui Johannes kerge jooksusammuga meist Karuga möödus ning soovitas kassid siiski jalast ära võtta. Seda me ka tegime ning oli ikka kergem küll liikuda. Poolel teel mööda mere kallast liikudes märkasin, et Toomas seisab kaugel mere peal. Aga sel hetkel, kas siis väsimusest või muust tingituna ma ei taibanud ise sinna liikuda – kindlasti oleks olnud kiirem ja kergem. Enne Tabasalu pargi randa oli lumi minu jaoks puusani ja vajus läbi, et ma lihtsalt roomasin käpuli edasi, sest nii oli lihtsalt kergem pinnal püsida.

Plaan oli tõesti, et panen varem minema ning teised saavad mu õige pea kätte aga läks teisiti. Alguses lumi kandis, kui hakkas sisse vajuma pöörasin mere poole ja õige pea liikusin juba kõval koorikul või lausa jääl, mis lumest puhas. Tabasalu pargis eksisin ka veidi ning jõudsin suurele teele välja ning mida mööda liikusin lõpuni. Kuna teised meil on kiired jooksjad arvasin, et kohalejõudes ootavad nad mind, mis oli ka plaan aga läks teisiti.

Üles Tabasalu parki tõusmine trepil oli väga libe ning vaevaline. Mitu korda käisin käpuli ja kartsin kogu täiega alla veereda. Kaldalt oli võimalik tuvastada et järgmiseks startinud võistkond oli juba liikumas piki jääd ning otsimas teed  … seega midagi polnud siin aega venitamiseks … Üleval looduspargis aga oli juba lihtsam – mööda rannikuäärt Rannapiigast mööda ja edasi Kapteni tn. Umbes täpselt vana Rannapiiga restorani juures sain aru, et Karu liigub minust kiiremini ning vahetasime seljakotid, et kohale jõudes saaksid mehed alustada laskumisega. Peagi jõudsin laskumise juurde.

Laskumisköie oli Johannes valmis pannud ning Toomas juba laskunud ning Karu alla minemas. Ise ronisin samuti alla ning asusime Timo ootama – kes aga laskis ennast ikka päris kaua oodata, kuna eksis teelt.
Mis ta seal ikka eksis, pigem leidid ilus öö trenni tegemiseks ja millal sa jälle saad ning tegi 4-5 km lisaks.:) Johannes laskus viimasena tehes endale laskumise topeltköiel, julgestades ennast haaravaga. Ja nii lõppeski meie rännak päästetöödel … Kokku olime rajal umbes 4 tundi. Finišis oli aga endiselt üleval lõke ja isegi paar kohtunikku ootas viimaseid lõpetajaid, samas kui pealtvaatajad kõik juba ennast magama sättinud olid.

Võistluse võitjateks osutusid kõige kiiremad jooksjad viimasel 7 km rajalõigul, kes olid endale valinud liikumiseks jää, kus paksu lund ei olnud ehk siis JKAK II. Isiklikult olen võistlusega väga rahul – kindlasti sai kogemusi ning oskusi juurde. Võistkonnakaaslased olid vahvad ning koostöö laabus minu meelest piisavalt sujuvalt … arenguruumi aga kindlasti jätkub järgmisteks seiklusteks tehniliste oskuste lihvimisel. 😉