Tuuline tiir ümber Hiiumaa (Timo kirjeldus)

Tuuline tiir ümber Hiiumaa

Parast mõnusat ronimist- ja töist nädalalõppu Lõuna-Eestist lattu jõudes hakkas minu jaoks kõik pihta. Ruttu viimased asjad autosse ja Rohuküla poole teele.  Rohukülas loopisin kiiruga kajaki asju täis. Pakkimist kontrollisid üks isa oma pisitütrega. Neile ei jäänud miski märkamata. Mina ei märganud kordagi, et nad oleks silma pilgutanud või mujale vaadanud rääkimat
ta suu maigutamisest või kere liigutamiselt. Praamiga üle ja ruttu rannas magamiskotti.

Esmaspäev.
Ärkasin seitsmest ja pakkisin korralikult asjad ära ning kell 9.30 läks sõiduks. Meri oli rahulik ja päike põletas. Vohilaiu idakaldal tervitas mind umbes 70-pealine (lugemine läks korduvalt sassi) luigeparv.
Pulss püsis 115-125 vahel , parim kaalu alandamiseks. Toomase sõnad:” tahad heaks ronijaks saada pead vähemalt 10kg kergem olema” . No siit see tuleb…. tegelikult läks kaduma vaid 3kg, seega kaljuronimises pean ikka rohkem tehnikale ja jõule lootma, mitte kaalule.  2,5 h olin Suuresadama lähistel poolsaare tipus. 10 min pausi ja otsesuunas Lehtma sadamasse. See umbes 17 km oli esimene märk sellest, et tiir ei saa lihtne olema. Tõusis vastutuul, lainekõrgus küll midagi suurt ei olnud (u.50cm) kuid distants nõudis natuke pingutamiset ja võttis aega u. 3h.
Paaritunnise lõuna järel veel 1,5 h. aerutamist. Laine oli tõusnud ja tuul tugevnenud. Tahkuna ninas, sai proovile pandud, kivide vahel, oma lainesõidu oskused. Meenus koheselt päris esimene Vääna-Jõesuu surf, kui Eric tegi märkuse : “Timo tuge võta ikka laine pealt, mitte alt…!”. Seda vajasin seal korduvalt.  Ega siis ei viitsinud ju kividest ringi sõita oli vaja sinna vahele trügida. Taaskord meenus õpitu , seekord Jukka näpunäited….kalluta … pidurda .. oota lainet ja aeruta.
Ööbimiskohaks valisin mõnusa liivaranna Tuhkna poolsaare läänekaldal.

Teisipäev.
Ärkasin kuuest, ja sättisin end paari tunni pärast kajakki. Nüüd veendusin, et liivarand on küll ilus, aga kõik – tõesti kõik kohad on mõnusat peenikest krõbinat täis.  Viimast pühin siiamaani asjadelt 🙂
Aerutamise algus oli rahulik. Siis tõusis taaskord vastutuul. Külalaiul tegin 30 min pausi ja edasi külgtuules. Lõuna tegin Kõpu ps saare põhjaküljel Mägipe kandis. Seal tervitas mind tuhat kärbest ja samapalju sipelgaid.
Uuena andndis veel tunda kerge valu sabakondist paremal ja mõlemad käed olid täis ville. Tagaots sai õhtul nõiasõnu ja “Fastumit” ning uskusin, et see aitab!
Aerutamine jätkus, Kõpu ps tipus ootas mind nn surfiparadiis. Ootused olid kõrged , mis mind seal küll ootab?! Ja ma ei pidanud väga pettuma. Ristnas oli murdlainet, tuult ja kive kuhu vastu kajak puruks sõita… ühesõnaga kõike mida surfirannast oodata. Ainuke mida polndu olid surfarid, redutasid kõik rannas. Lained võlusid sedavõrd, et tahtsin nad oma “seebikarpi” salvestada. Randusin, mõtlematta kuidas sealt ka pärast ära saan. Kõne Triinule, kas on ilmamuutust oodata?  Saatiski hiljem sms-ga prognoosi. Lisaks  tuli ka lohutus : “ matkal on alati vastutuul.:-)” Fotosid häid ei saanud aga mälupilt oli hea. Nii, aga kuidas tagasi merele. Rand oli kivikribune ja jalg vajus tugevalt sisse kui kajakile paremat stardikohta valisin. Täis pakitud “noole” sikutamine oli paras tegemine. Nina vette ja põll peale hopp hopp ja ruttu vudima, et laine tagasi ei peksaks. Sain minema , vedas !
Järgmine peatus oli Kalana sadam. Seal sain lahke pererahva käest väärt toiduvett ja tassikese masina kohvi. Pakuti ka pesu ja ööbimisvõimalust, kuid jaksu oli veel aerutada ning jätkasingi. Kadusin nende silmist lainetesse ja umbes tunni pärast valisin järgmise liivaranna ööbimiseks. Jõudsin söögi valmis ja telgi üles ja siis uinutas mind vaikne vihmakrabin.

Kolmapäev
Start siis Kõpu ps lõunaküljelt Kalaste ja Ojaküla kandist. Sihiks oli umbes Mänspe või Haldi. Esimesed tõmbed tehtud ja juhtus see millest 360 kõik räägivad, et  gps on lahe asi küll kuid võib ka tühjaks saada ning nüüd see juhtuski – patakad tühjad. Õnneks oli ilm selge ja sai asimuut võetud. Tuul oli tagant paremalt seega , kui triiv mind kuhugi kannab siis vaid maa poole. Asimuudi järgi sõites ja püüdes triivi arvestada jõudsingi Haldi ninani. Algul positiivsena tundunud tagant- küljelt tuul nii hea polnudki. Kerge külje alt tulev, ligi meetrine laine tegi kursi hoidmise pigem raskemaks kui kergemaks. Samas muidugi oli väike tõukejõud. 20km võttis aega 3h. Paus ja 5 km korralikus külgtuules. Laineaukudes pidi pidevalt jälgima, et ei tuleks ootamatusi kivide näol. Lainekõrgus meenutas taas lahjemat “ Vääna surfikat”.  Kui Sõru sadam paistis tõmbas ka tuule ja laine vaiksemaks.  Sõru sadamasse kaesin korra sisse ning jätkasin süstast väljumatta. Hiiumaa lõunatipp on madal, pagana madal. Ronisin kajakist välja ja vedasin teda põlvini vees. Pidasin targemaks nii käituda kui oma imeilusat sinist aeru (mis muidugi on juba piisavalt täkkeid täis) mitte põhja taguda.
Kui Kassari paistma hakkas tundsin sisimas rõõmupuhangut, sellest hetkes oli retke raskem osa möödas, vähemalt siis arvasin nii.
Kell  oli õhtul pea kaheksa, aeg millal tavaliselt päeva lõpetasin, meri oli vaikne kerge läänetuulega – Kassarini erinevate mõõtetehnikate abiga mõõdetult umbes 8 km. (hiljem üle mõõtes selgus et u.10km). Seda mis nüüd juhtuma hakkas sai nimetada heaks päevaks. Gps näitas kiiruseks 7,5-8.6. panin asjad kummide vahele kinni ja tegin sporti. Täpselt paras tagantuul ja väike laine, ning natuke üle tunni ja olingi Sääre tripil.
Seal ehmatasin mõned jalgrattaturistid. Kõne Taavilt teatas, et oodata on külalisi. No mis seal ikka, kraapisini süstast välja oma õhkmadratsi ja valmistasin ette “udupeene sohva”. Taavi sõpradega tõi mulle grilllesta ja imehea värske salati, mille järgmisel hommikul keresse kummutasin.

Neljapäev
Äratus , merel jäänud vaid paarkümmend kilomeetrit. Aga see venis ja venis ja venis. Päike põletas, isegi põlved mida põlle vahelt tuulutasin.
Ainuke mis selle viimase lõigu juures märkimisväärne oli on see, et suutsin musta lehma ehmatada. Laiunurgal nad seal siis peesitasid. Pärast korraliku tervitus-muuud oli hetkega ühe musta lehma nägu valge. Ausalt , mina pole näinud üleni musta lehma, üleni valge näoga. Hiljem trehvasin veel üht musta, aga tollel oli otsmikul vaid väike valge laik. Seega ehmus kaameks, loodan muidugi, et nüüd on ta rahunenud.
Ümber Saarnaki Kaevasti ja Hiiumaa vahelt läbi ja oligi Heltermaa. Mürisev sadamaehitus ei seganud üldse. Meelde tulid Ivar ja Mart. Minu esimene abigiidi matk . Mart oli veel ohutusvesti õlale võtnud, et ma nad ära tunneksin, olin siis ju uus. Mõlemad pruunid kui neegrid filmides ja mõnus muie näol.
Üksinda matakata on lahe. Avastad oma võimeid ja ka asju mida pead veel kõvasti õppima või harjutama (minu puhul on näiteks laulmine, sest ükski lind ei tulnud ka merel kuulama kui ma “ Saarema valssi” U. Loobi moodi üritasin joriseda).
Kodus öö ära magatuna , kohvitassiga arvuti taha, ning märkamatult oli lahti eesti kaart … mis järgmiseks!?!?

Kokkuvõte:
* Hiiumaa on ilus liivarandade ja ootamatute kividega kajakkimiskoht!
•    kokku tuligi u. 166km
•    maksimum kiirus , seda ütleb gps 16,3 km/h
•    keskmine 5,7km/h
•    merel 29 h 27 min
•    kaotatud kilosid 3, nüüd on nad juba tagasi :-P.