Tallinn Helsinki 25-27.juuli 2003

Albert, Margus, Bert, Eric

 

Saamislugu

Seikluse Tallinn-Soome saamislugu on tegelikult juba kaks aastat vana. Kunagi kui tõsisemalt

hakkasime merematkamisega tegelema käis loomulikult läbi ka mõte aerutada Soome. Sel ajal

oli see lihtsalt unistus, mis siis aastatega kasvas konkreetseks plaaniks.

Seda mõtet toitis omalt poolt ka Albert Kerstna, kes soovitas promoüritusena 2003 aasta

kevadel aerutada Soome koos grupi ajakirjanikega. Meie (Alar, Bert ja mina) arvates see eriti

hea idee ei olnud, sest: a) kevadel on suureks ohuks külm vesi ning b) kogenematutest

aerutajatest gruppi komplekteerides kohtad kindlasti ootamatusi. Meie kindel eelistus oli teha

asi sügisepoole suve ning väiksemas ringis. Võib öelda, et kevad 2003 oli aeg, mil plaan üsna

kindlaks kujunes.

Kui kevade algul kuulsime mõnede teiste plaanidest samasugune üritus läbi viia, siis kaalusime

tõsiselt kellegagi kätelöömist. Sellest siiski asja ei saanud ning nii hakkas kujunema

võimalikuks ajaks juuli lõpp-augusti algus. Samas teadsime, et see on meile ka kiireim

tööaeg, seega ühel hetkel oli vaja kindlasti teha kompromisse.

Käies mais Soomes kajakigiidide koolitusel, kohtusin inimestega, kes olid aerutanud Porkkalast

Naissaarele. Ütlesid, et muidu on tore, aga Eesti piirivalve ei luba Naissaarel jalga maha panna

ja kurjustab nendega kes seda teevad. Nüüd olid olemas inimesed kellelt nõu küsida.

Ettevalmistustega alustasime siiski alles juuni lõpul, tehes Berdiga retke Kakumäe sadamast

Pakri saarteni. Retke pikkus oli täpselt 50 kilomeetrit ning selle jooksul kordagi maale ei

astunud. Seiklusel osales ka Albert (õnneliku juhuse läbi, kuna oli eelmine päev helistanud ja

küsinud kuidas Soome aerutamisega lood on.). Aerutades kolmekesi tuulevaikses ilmas üheste

kajakkidega tekitas probleeme vaid istmik. Nimelt jäi tagumik nii kangeks, et jalad tahtsid ära

surra. Seega otsustasime Soome aerutamise läbi viia kahestel. Aega veel fikseeritud ei olnud.

Rääkisime omavahel vaid plaanist teha see juuli lõpul või augusti alguses.

Juuli esimesel nädalal tuli äraütlemine kliendilt üheks nädalavahetuseks. Soovisime retke teha

just nädalavahetusel, kuna uskusime, et laevaliiklus on siis hõredam ning Soome ranniku

polügonid ei ole nädalavahetustel kasutusel (soomlased kasutavad merd suurtükitule

harjutamiseks). Seega fikseerisime ajaks 25-28 juuli. Algselt neljapäevasena planeeritud

üritus kahanes ajapuudusel kolmepäevaseks. Siiski ei olnud aerutamise eesmärgiks kiirus, vaid

avastamisrõõm.

Margus Maksimov, meie grupi neljas liige, oli tegelikult loomulik seikluse kandidaat algusest

peale. Margusega oleme aerutanud koos väga palju ning Bert ja mina teadsime teda kui tõsist

tegijat, kellega hätta ei jää. Koos olime ka kaks aastat tagasi situatsioonis kus meid Kihnu alt

Vesta peale korjati. Kuna ürituse fikseerimine oli väga hilja (sisuliselt kaks nädalat enne

starti), siis oli Margusel kõvasti tegemist, et endale vabad ajad leida.

Oluliseks sündmuseks oli ka aerutamisretk koos Aivar Halleri ja Simmo Kikkasega 10-14.juuli.

Kui siiani olin mõelnud Soome retkest kui lihtsalt ühest asjast mille võiks ära teha, siis Aivari

usk pani meid kibekiiresti liigutama. Võib öelda, et pärast tagasitulekut Vaindloo saare

seikluselt (kus läbisime muuseas ka peaaegu 50 km Vaindloolt Mohnile ilma vahepeatuseta)

olime Berdiga ürituse ajas ja marsruudis üsna kindlad. Algas kiire ettevalmistus.

 

Ettevalmistus

Sisuline ettevalmistus algas 15. juulist, peale tagasitulekut Vaindloo seikluselt. Kirjutasin

Soome inimesele, kellega koos olin käinud giidide kursustel. Kahjuks oli Esa puhkusel nii, et

temalt abi ei saanudki. Õnneks sain aga kätte Juha, kellel olid kaardid elektroonilisel kujul

olemas. Ta andis lahkelt CDd ning seega võisime marsruudi kokku panna. Sama kergelt käis ka

Soome piirivalve kohta info hankimine. Internetist oli kõik vajalik kättesaadav – kirjutasin

kasutamiseks üles Porkkala piiripunkti numbrid ja koordinaadid.

Kõige suuremat takistust nägime Eesti Piirivalves. Teadsime, et Piritalt startides me

ebasoodsatel ilmastikutingimustel Porkkalani ei aeruta. Samas teadsime ka, et olles läbinud

passikontrolli Pirital, ei tohi enam Eestis maale tulla – seega Naissaarel ööbimine oleks olnud

illegaalne. Pärast mitmeid äraütlemisi Piirivalve erinevatelt instantsidelt (palusime luba

Naissaarele minna pärast piirikontrolli) olime üsna masenduses. Sekka olime saanud ka ühe

jaatava vastuse (ilmselt teadmatusest) ning otsustasime Piirivalvet enam mitte tülitada ja asja

lihtsalt ära teha.

Päev enne starti helistati Piirivalvest ning teatati, et ikkagi ei ole lubatud Naissaarele enam

jalga tõsta, aga….pakuti välja suurepärane võimalus – aerutage Naissaarele ja me teeme

passikontrolli teile seal! Meile oli see super! – esiteks ei pidanud me enam startima Piritalt,

mis tegi esimese päeva oluliselt lühemaks, teiseks saime rahulikult Naissaarel ringi vaadata,

mitte end kivide vahel peitma. Kokkulepe jäi, et Piirivalve kaater on 4:45 laupäeva hommikult

Naissaare sadamas ja seal teeme piirikontrolli täpselt kell 5:00. Väike tagasilöök oli see, et ei

saanud startida Naissaare põhjatipust vaid 5km lõuna poolt (sadamast).

Igaks juhuks leppisime kokku ka saatepaadis. Nimelt kartsime, et üheks probleemiks saab

laevateede ületamine. Hoolimata ühele kajakile paigaldatud radaripeegeldajast Mobir,

kartsime, et halva nähtavause korral jääme laevadele jalgu. Kuna jahiomanik Valdek oli

plaanimas Soome minekut, siis leppisime kokku, et ületame laevateed koos. Tema pidi

tegema passikontrolli eelmisel õhtul ning ootama meid hommikul umbes 6:00 Naissaare

põhjatipu lähedal.

Bert võttis enda teha toidumenüü ning toidud ostsime eelmine päev. Eelmise päeva õhtul oli

tunda sellist mõnusat ekspeditsiooniärevust. Asjad olid koos, kajakid olid üle vaadatud,

meeskond oli oma jah sõna öelnud – jäänud oli vaid asi ära teha. Marsruut oli samuti kindlaks

määratud, vaid täpne kajakkide laevalesaamise kord Helsingis oli paika panemata.

 

Esimene päev 25.juuli

Hommikul käisime ja saime veel hunniku asju. Nokialt saime kaks 5100 telefoni, et sidet

pidada. Tehnoturust võtsime igaks juhuks VHF saatjad (kanalid: 10 – kalamehed, 16 – üldine

hädaabi, ja 74 Soome piirivalve info). Alfa GPSist saiime Magellan Sportrak GPS seadme.

Ostsime ka merekaardi (Tallinn- Helsinki) ja tegime veekindla värvipaljunduse. Aivarilt saime

selga veel ühe profivesti täisvarustuses. Alberti ja Marguse ülesandeks jäi nende isiklik

varustus ning kohaletulek. Kogu varustus on lõpuks koos.

14.45 – start Kakumäe sadamast.

Kohale tulid Molodjoš Estonij esindajad. Randa viis meid Alar. Kohal oli ka Üll. Jõudsime randa

täpselt kell 14:00. Pakkimine kajakkidesse läks väga libedalt – asju oli hämmastavalt vähe.

Tuul oli põhjast ca 2m sekundis, hiljem pöördus itta. Päikesepaiste, maa kohal paistsid

äikesepilved.

16.15 – jõudsime Naissaare lõunatippu.

Täna on kilometraaz suhteliselt vähene, kuna peame aerutama vaid Naissaare sadamani. Kiire

peatus liivarannal. Siis liikusime edasi. Bert vahetas Margusega kohad (Margus ette, Bert

taha). Lühikesel otsal läks Marguse-Berdi kajakil tüüripael katki. Parandasin selle sõlmimisega

veepeal olles. Seejärel vajus longu Mobir. Olime sunnitud tüüri veest välja tõstma ja dekile

kinnitama (radaripüüdja oli kinnitatud tüüri külge). Seega Berdil tüüri viimasel kilomeetril ei

olnud. Kurtis, et kajakk pöörab tuulde. See pole ka mingi ime.

17.15 jõudsime Naissaare sadamasse. Külastuskeskuse tädi juba teadis meie seiklusest ja

raha telkimise eest ei tahtnudki!!! Laagriplatsil kihab sipelgatest. Vesi Naissaare all on ca 20

kraadi (uskumatu, teades, et samal ajal on randades ca 13-15 kraadi). Umbes kell 20.00

pannakse lähedalasuvas söögitelgis muusika peale – tundub,et see saadab meid hommikuni…

Kell 20.16 sõidab meist mööda punane rong. Proovime rongile joosta, kuid peale meid ei

võeta. Käime siis jala väikese ringi Naissaarel vaatamas miiniladusid. Meeletu sääskede parv

saadab meid kogu tee. Mängin uue Nokia telefoniga – miiniladudes kolistades tundub telefonis

sisalduv taskulamp väga hea lisa olevat. Laagrisse jõuame umbes 22:00. Paneme Berdiga

GPSidesse kogu järgmise päeva koordinaadid sisse ja kontrollime, et navigeerimine töötab.

Homne äratus 03.30. Päike tõuseb gps järgi samuti kell 03.30. Margus muretseb oma kajaki

esimese kargoruumi hermeetilisuse pärast – homme plaanib vist teipida. Kergelt annab tunda

Marguse ranne – tõmbas liigse kiirustamisega randme ära.

Telki kobime 22:45. Pidu söögitelgis on juba täies hoos. .. Bass matsub kõvasti.

23:30 – ikka üleval: telefon on kasulik – mõõdan telgis muusika tugevuseks 87db. Maga nagu

diskosaalis. Telefoni taskulamp on kah hämmastavalt võimas – telgis ajab asja väga hästi ära!

Ja saan teada,et telgis on 21 kraadi (samuti telefonilt). Kuna telgis magamisest midagi välja ei

tule otsustame telgid maha jätta ja kaugemale randa magama kobida. Albert otsustab telki

jääda.

 

Teine päev 26.juuli

Äratus oli kell 03:30. Muusika laagris veel mängib. Tundub, et natuke vist isegi on magatud.

Olemine oli tegelikult väga reibas – eks adrenaliin on sees ja suur tahtmine juba teele asuda

kah. Ärgates mõistsime, et ilm saab meie ürituseks väga sobiv olema. Hommikusöögiks

herkulopuder moosiga. Natuke muretsesime piiriületuse pärast – kas piirivalvurid ikka tulevad.

Piirivalvurid olid õigel ajal platsis ja varsti ilmus silmapiirile ka Valdek. Piirikontrolli läksime

05:00. Piirikontroll lõppes kell 05:35. Peab tunnistama, et piirivalvurid olid meie ettevõtmise

suhtes väga mõistvad. Aitasid vajalikud paberid vormistada ja paljundada. Piirikontrolli

läbisime kajakkides istudes. 05:35 alustasime siis aerutamist Soome suunas. Eelnevalt olime

otsustanud, et aerutame 50 min ja puhkame 10. Iga täistund alustame järgmist

aerutamisseanssi.

Esimese peatuse tegime 06:50. Olime jõudnud ca 2 km kaugusele Naissaare põhjaosast. Sealt

helistasin ka Porkkala piirivalvesse. Vastus Soomlastelt – tervetuloa. Soomlastega on kerge

asju ajada! Eeldatav kohalejõudmise aeg ca 14:00. Esimesel peatusel külastas meid ka üks

hallhüljes, uudistas meid päris kaua, siis sukeldus ja tuli kaugemal jälle välja. Valdek jõudis

meile samuti järele – arvas, et soodus ilm kestab kuni 10:00ni. Ilm: kerge lõunakaarte tuul,

päike, üksikud pilved.

Järgmise peatuse tegime 7:50 ja nii iga tunni järelt. Sellise 50+10 tsükli võtsime otseselt üle

jalgsimatka kogemusest. Teadsime, et fikseeritud peatused aitavad tegevust kontrolli all hoida.

Kui oled värske, hoiab see sind ülepingutusest ja sunnib vahepeal sööma, kui oled väsinud

aitab hoida peatused konkreetsetena. Esimene tund kulus soojenduseks, teine oli mõnus

aerutamine, kolmas ja neljas tund olid sellised valutunnid, kus siis erinevad kohad valutavad ja

väsivad, sealt edasi saabub rutiin – aerutamine ei ole kerge ega raske, lihtsalt aerutad.

Margus ja Bert said oma rütmi kohe kätte. Meie Albertiga otsisime aerutamisrütmi natuke

kauem – Albert eelistas tõmmata lühemalt, mina pikemalt. Lõpuks vist surusin oma rütmi

peale.

Laevateede lähedusse jõudsime kolmandal aerutamistunnil. Silmapiiril oli 5 laeva kellega meie

kursid ristusid. Nähtavus oli üsna hea, kuigi soojast ilmast oli üleval kerge uduvine.

Hämmastav on ka see, et laevamootorite müdin kostab tõeliselt kaugele. Peatuse ajal

arutlesime, et udus oleks päris huvitav mõistatada kustpoolt see laev nüüd läheneb. Selgelt

aitas Valdeku purjeka lähedus – laevad muutsid lähenedes silmnähtavalt oma kurssi. Umbes

neljanda aerutamistunni lõpuks hakkas silmapiiril paistma Porkkala majakas. Natuke olin

muretsenud koordinaatide paikapidavuse pärast – olin ju mõõtnud need elektrooniliselt

kaardilt. Eelnevad kogemused vene kaartidega olid, et GPSi koordinaadid on täiesti metsa.

Õnneks oli kõik meetripealt õige. Porkkala majakas paistis täpselt õiges suunas.

Enne majakat jätsime hüvasti Valdekuga – tema läks otse Porkkala piirikontrolli, meie tahtsime

kindlasti ka majaka juures ära käia. Majaka juurde jõudsime täpselt kell 12:00. Seega olime

aerutanud 5 tundi ja 25 minutit. Väsimus oli tunda, kuid minek oli väga kerge. Võrreldes, meie

Kakumäe-Pakri retkega, mis kestis 8 tundi oli ülesõit kukepea!!!

Porkkala majaka juures oli väga palju hülgeid. Tegime majaka ees pilti, kuid kaldale ei läinud

vaid võtsime suuna Porkkala piiripunkti. Kui siiamaani olime navigeerinud avamerel, siis nüüd

oli meile kõigile uueks kogemuseks saarterägastikus navigeerimine. Eestis analoogilisi saari ei

ole – navigeerimine on kompassi ja kaardi abiga üsna kerge. Soomes on vaja täpselt aru saada

kus oled, vastasel juhul eksid teelt. Giidikursustel olnuna oli mul kogemus Soome saaristost

olemas. Teadsin mida oodata ja olime valmistunud. Sajatuhandese mõõtkavaga kaart oli liiga

üldine täpseks navigatsiooniks. Õnneks oli meie GPS ilusti töökorras ning eelnevalt

väljamõõdetud koordinaadid paikapidavad. Seega aerutasime põhiliselt GPSi järgi.

Umbes kell 13:45 jõudsime Porkkala piiripunkti. Valdek oli kah alles sinna jõudnud. Selleks

ajaks olime ühtekokku aerutanud natuke üle seitsme tunni. Tänu taganttuulele oli tempo väga

hea – GPS näitas kiiruseks 9-10 km/tunnis. Läbinud olime umbes 50 kilomeetrit. Kaardilt

mõõdetud ning tegelik kilometraaz tavaliselt ei ühti. Tegelik on pikem tänu

navigatsioonivigadele, tuule mõjule ning vajadusele aerutada ümber saarte ja madalike.

Esimene uudis Porkkala neemel oli see, et piirivalvur oli väga sõbralik. Teine uudis oli, see, et

ta teadis, täpselt kust me tulime, millal ja kustkaudu. Ja kolmas uudis, et Porkkala majakas on

suletud piirkond (hülgekaitseala) ning sinnamineku eest määrab ta mõlemale kajakikaptenile

halduskaristusena hoiatuse. Karistus on aktiivne kaks aastat ning mõjub raskendava asjaoluna

kõikidele muudele Soomes saadavatele karistustele. Selgitame, et meil ei olnud mingit infot

selle kohta, kuid ta on oma otsuses kindel. Karistuse saan mina ja Margus (mina olin ju tõesti

vastutav, aga Marguse suhtes on asi ülekohtune). Ei saagi aru, miks peaks Margus selle

karistuse saama. Samas palub piirivalvur kõikidele tulevikutegijatele teatada – Porkkala

majakas on suletud piirkond, seal ei ole lubatud aerutada ilma loata.

Piirikontrollis pikutame natuke, kinnitame keha, jätame teistkordselt hüvasti Valdekuga (kes

sõidab edasi Helsingisse) ning alustame aerutamist Stora Svärtö saarele. Stora Svärtö on

saar, mis on avalikuks kasutamiseks kõigile Helsingi elanikele. Kui valdav enamus saari on

erakätes, siis osa saari on kujundatud puhkekeskusteks. Ühele sellisele suundumegi.

14:22 oleme väikese ekslemise järel õigele saarele jõudnud ning sätime öömajale. Saar on

kivine, kuiv ning üsna kõrge. Vett me saarelt leida ei looda. Käime ujumas ning viskame

korraks päikse kätte pikali. Hetkega uinume ja praeme end kuival kivil umbes kaks tundi. Ühel

hetkel hakkab Margus tegutsema – paneb makaroniroa vee priimusele ning alustab telgi

ülespanekut. Läbi une kuulen ja näen, et Margus teeb lõket, tundub kuidagi sürrealistlik ja kui

ärkan näen, et Margus jookseb kustutama priimuse ümbrust. Kuiv sammal kivil oli gaasist tuld

võtnud ja põlema hakanud. Margus proovib kustutada pinnast paljaste kätega. Torman samuti

ligi ja kallan osa joogivett põlevatele kohtadele. Meie pingutused tunduvad mõjuvat. Siis

toome veel merevett, et kõik korralikult läbi leotada ja seame priimuse üles puhtale kivile.

Samal ajal ärkavad ka teised – neile on meie väike saaresüütamine täielik üllatus. Õhtu

veedame kaarti uurides ning sätime vaikselt magama. Panen GPSi Länsiterminaali

koordinaadid ning näen, et see on linnulennult 32 km kaugusel. Kavatseme varakult magama

heita. Plaanime tõusta kell 4:00, et laevale jõuda.

Umbes kell 20:00 näeme Eesti lipuga jahti mööda sõitmas. Kuna on tuulevaikus siis liigub see

mootoriga. Natukese aja pärast tuleb sama jaht tagasi. Karjume kaldal, aga tundub, et nad

meid ei kuule. Lõpuks kui jaht on päris lähedal hüüab keegi: „jaa-jaa, oodake, kohe tuleme

kaldale“. Kuigi oleme vaid pool päeva Eestist ära olnud tundub eestlaste nägemine tore.

„Emeraldi“ meeskond on jällegi meile nii-öelda pooltuttavad. Tundub, et kui kaks eestlast

kokku saavad ja viitsivad natuke rääkida, siis leitakse igal juhul ühine tuttav. Tuleb välja, et

Kipper’i nimelise firma omanikud tegelevad jahirendiga. Peamiselt veavad inimesi Naissaarele.

Samas kuulub neile ka Paatsalu puhkekeskus, kellega SEIKLEJA.COM teeb väikestviisi

koostööd. Naudime jahiomanike õlut ning jutustame maast ja ilmast. Hilja õhtul käime ära ka

jahi pardal. Jaht on ehe – 6 magamiskohaga, võtab peale kuni 16 inimest. Vaatame

merekaarte 1:50 000’le. Sellest on tublisti abi homse marsruudi valikul. Seltskond on

tiirutanud Hanko lähedal saaristos juba üle nädala ja meie väiksest ettevõtmisest Soome laht

ületada ei ole nad midagi kuulnud. Magama saame peale südaööd. Äratus on plaanis kell 4:00.

 

Kolmas päev 27. juuli

Ärkan Marguse helistamise peale kell 5:30. Öösel on tublisti vihma sadanud. Ajame end üles

ning keedame herkuloputru. Seejärel varustus kokku ning minema saame natuke enne kella

seitset. Ees ootab linnulennult 32 kilomeetrit. Eeldatavalt tuleb päevane aerutusmatk kokku

umbes 40 kilomeetrit. Enne kui minema saame täidab Bert veel veeanuma. Olin ju joogivee

tulekustutuseks maha kallanud. Saare vesi on kahjuks soolaka maitsega. Joomiseks see ei

sobi, küll aga lõunase supi tegemiseks. Stardime kell 7:15.

Aerutame kirdesse, üsna tugev tuul puhub otse vastu. Aerutamisel hoidume saarte lääne- ja

loodekülje varju. Saarte varjus on aerutada mõnus. Laine on olematu ning ka tuule eest oleme

ilusti varjatud. Umbes kella üheksast tuule suund muutub. Tuul puhub nüüd idast. Idatuul

tuleb merelt ning toob kaasa suurema laine. Alates Hästö saarest tuleb aga teha pikemaid

ületusi, kus idatuule eest kaitse puutub. Laine tõuseb kohati 1,5 meetri kõrguseks. Aerutame

umbes 3,5 tundi – vahepeal saarte taga varjus, aga peamiselt tuultele avatud veel. Margusel

hakkab ranne tugevamalt valutama. Järgmisel peatusel otsustab Fastum geeli peale määrida.

Lõunapeatuse teeme kell 11:00 Gasgrundi lähedasel laiul. Aerutada on jäänud veel umbes 12

kilomeetrit. Nüüd on juba täiesti kindel, et sadamasse jõuame igal juhul õigel ajal. Teha on

veel kaks pikemat lainele avatud ületust, siis tuleb mõelda kuidas sadamasse sisse saame.

Täpne kaart Helsinki kohta meil puudub. Lõunaks on supp, leib ja küpsised. Jook on sisuliselt

otsa saanud, peame läbi ajama supiga. Puudu on täpselt see osa, mis läks tule kustutamiseks.

Sadama suunas stardime kell 12:37. Kuna ei oska hinnata aega, kaua meil Helsinkis paatide

väljavõtmiseks kulub peame paremaks jõuda kohale pigem varem kui hiljem. Alguses hoiame

saarte varju, seejärel jälle kurss otse kirdesse, Melkki saarele. Laine on enam vähem sama,

aga lõpu lähenedes ei tundugi enam nii paha. Melkkil teeme peatuse ja arutame kuidas

soovime Länsisatamasse siseneda. Minu soovitus on siseneda ida poolt. Margus soovitab

ligineda mööda kallast läänest. Jälgides laevaliiklust jõuame järeldusele, et sadamasse tasub

aerutada võimalikult otse laevateede kõrvalt. Täitsa Länsisatama suudmes seisab kruiisilaev

Norra printsess. Kajakist vaadates mõjub ta hiiglasena, aerutame otse tema külje alt läbi.

Sadama ees on üldse laevaliiklus väga vilgas. Õnneks näeme veel ühte seltskonda kajakkidega

– laevajuhid peaksid seega meiesugustega harjunud olema. Kajakkide nägemine annab

julgust juurde. Ohtrad laevad tekitavad üsna kõrge ja terava lainetuse, mis kaidelt tagasi

peegeldab. Kajakiga ei ole teha muud kui neist täiega läbi aerutada. Margusel tuleb täpselt

sadama ees augukate lahti ning mitu korda lööb vett sisse. Peatuda kahjuks ei saa kuna oleme

täpselt laevateel. Jätkame aerutamist. Margus sulgeb katta kui oleme ohust väljas.

Kajakid plaanime välja tõsta Länsisatama siseosas. Tean, et seal on jalakäijate rada ning

redelid, mida saame kasutada kaile ronimiseks. Kajakid plaanime tõsta kaile

koormakinnitusrihmadega. Kindlus puudub, kas suudame kajakke üldse liigutada. Umbes

poolel teel sadama lõppu hakkab sadamast lahkuma Tallinki Autoekspress. Hoiame võimalikult

kai äärde, kuid kiirlaeva lahkumine tundub siiski hirmuäratav. Hüüan Berdile, et ta liiga kai

ligidale ei hoiaks, tekkiv laine võib kajaki vastu kaid paisata. Õnneks lahkub kiirlaev aeglaselt.

Tallinnast lahkumisega ei saa seda minekut võrreldagi. Ohtlikke laineid ei teki.

Järgmiseks aerutame lähedalt mööda Länsisatama dokis seisvast hiigelkruiisikast (nime

kahjuks ei tea). See jätab tõsiselt võimsa mulje – nagu mäe alla oleks aerutanud. Edasi

jõuamegi kajakkide väljatõstmispaika Länsisatama lõpus. Näeme veel ühte kajakki, kes on

sisenenud teiselt poolt – ilmselt saab ligi ka jahisadama poolt läbi tunnelite. Oleks seda

teadnud oleks arvatavasti sealt tulnud. Albert ütleb kindlalt, et see tee on olemas.

Paadid on rasked, kuid kahe mehega siiski tõstetavad (hinnanguliselt kaalub kajakk koos

varustusega ca 100 kg). Esmalt ronib mööda 2 m redelit üles Albert. Margus kinnitab meie

kajakile koormarihmad seejärel ronin välja mina. Kahekesi sikutame kajaki üles. Tuleb raskelt,

kuid ikkagi tuleb. Järgmiseks tuleb üles Margus, mina ronin alla ja panen Berdi kajakile rihmad

külge. Siis Bert üles. Teine kajakk tuleb juba kergemini. Albert toetab aeru kai ja kajaki vahele

– ei teki ka sellist nõmedat kriipimist.

OLEME OMA KAJAKISEIKLUSE LÕPP-PUNKTIS! Kell on 15:00. Sadamani on siiski ümber

akvatooriumi umbes kilomeeter maad. Laseme lähedalasuvatel tumedaverelistel soomlastel

(kes soome keelt küll ei räägi) meist pildi teha, pakime varustuse kajakki ning asume

viimasele jalgsiteekonnale. Kandmine osutub raskemaks kui esmalt arvata oli. Ise lootsin, et

ärasöödud toit ja joodud vesi vähendavad kajakkide kaalu, nii et neid vabalt tassida saab.

Kajakid on siiski piisavalt rasked. Tassime neid umbes 100 meetri kaupa. Koormarihmad

soonivad õlgadesse nii, et tekivad verevalumid.

Sadamasse jõudsime umbes kella viieks. Kilomeetri läbimiseks 2 tundi!!! Kui me kajakkidega

tulime oli vastutulijatel nalja nabani. Margus rääkis Tallinki piletimüüjaga ning jõudis

kokkuleppele, et siseneme otse autoväravast. Soome piirivalvurid näitasid jälle ülimat

vastutulelikkust ning lasid meid otseväravatest laeva rambini. Ei pidanudki tassima mööda

pikka autode sisenemisteed. Sisuliselt olime kohal. Ootasime rahulikult laeva. Ainuke

probleem oli meid ümbritsev tugev higi ja soolase vee hais. Otsustasime, et ei lase sel end

häirida. Piiritsoonis oli ka kaugsõidu autojuhtidele mõeldud majake kus sai natuke pesta ja

riided vahetada.

Laev pidi väljuma kell 20:00. Alus oli autodest üsna tühi. Seega tassisime kajakid otse

väljapääsu ava juurde. Nüüd olime lõpule juba üsna läheda. Laevas lubasime väikese õlle,

vaatasime saari kust tulnud olime ning pugisime kõhu head ja paremat rootsi lauas täis. Peab

tunnistama, et Soome saaristo tundus laevalt erinev võrreldes varasemate kordadega – kuidagi

väiksem ja lähedasem. Bert tuli välja suurepärase ideega, korraldada maksuline reis igal

aastal umbes samal ajal. Grupp on kuni 10 inimest. Gruppi saadab turvapaat. Kaasa saaksid

kliendid, kes on läbinud koolituse ning osalenud kajakiseiklusel. Vaatame kas saab asja.

„Romantika“ jõuab sadamasse kell 22:15. Ootame kuni autod on lahkunud ning kanname

kajakid välja. Piiriületus möödub komplikatsioonideta. Meile on vastu tulnud Alar, Kairi ja

Anneli. Avame väikese sampuse, õnnitleme üksteist, pakime asjad bussi. Seiklus on lõppenud.

 

Mõned faktid.

Osalejad:

Bert Rähni – seikleja.com kajakigiid. Aerutab ja veab gruppe kogu suve. Mägimatkaja

Margus Maksimov – harrrastusaerutaja. Aerutanud seikleja.com meeskonnaga koos mitu

aastat. Mägimatkaja

Albert Kerstna – harrastusaerutaja. Aerutanud kajakil enne Soome ületust umbes 100

kilomeetrit.

Eric Hints- Seikleja.com kajakigiid. Aerutab giidina läbi suve. Mägimatkaja.

Läbitud kilomeetreid:

1päev: 12km Kakumäe sadam – Naissaare sadam

2päev: 55km Naissaare sadam – Porkkala majakas – Porkkala neem – Stora Svärtö

3päev: 40km Stora Svärtö – Helsinki

Kokku distants: 107 km.

Ajakava:

1. päev 25.juuli

14:00 kogunemine Kakumäel

15:00 start

16:15 Naissaare põhjatipp – peatus

16:45 Naissaare sadam – ööbimine

2.päev 26.juuli

03:30 äratus

05:00 piirikontroll

05:35 start

06:35 Naissaare põhjatipp

12:00 Porkkala majakas

13:45 Porkkala piiripunkt

14:22 Stora Svärtö

3.päev 27.juuli

07:15 start veehankimisele

07:37 start Helsingi suunal

11:00 lõuna Gäsgrundi lähedal

12:37 lõuna

15:00 Läänesadam

17:00 Tallinki väravas