Mardi pikk ja põhjalik saarlaste Hiiumaa retke päevik:

 

Päevasaarele tegime ühe päevaga ringi peale ( Jaanipäeval ju Päike ei looju!). Tegelikult kalendri järgi 20-24.06.09. Sõitu tegid Jorma, Jüri, Elen ja Mart ühestel.

 

Retk algas Pamma või Saaremaa Sõru sadamast (seda paika on süüdistatud Taanlaste esimese maabumispunktina Eestimaa pinnal kuningas Valdemari ajast. Loomulikult tegid saarlased Taani linnuse maatasa, et seda paikagi enam leida ei ole- otsitud on küll).

Hiiumaal panime 10 km järel jala maha (tegelikult vette) Tärksama ninal ja see oli ainuke mõttetu paik kus oldud (tunnustaim pilliroog:: Phragmites communis). Supp tuli juba järgmise 10. järel Kassari Sääre tirbil. Järgnev pissipeatus Valgeorgel (tunnustaim  rass: Cynoglossum officinale) ja 12 km järel kodune Saarnaki (tunnustaimed kõik kasvavad varred, sest Agu vikat ei olnud veel tööd saanud- Saarnaki lehkas õitest).

 

21.06. Järgmine päev oli ilmasõlmede järgi määratud 4-50 km. Pärast Heltermaa poepeatust ja hiiumaa mügri (Arvicola terrestris) portreefotot võtsime suuna Vohilaiule. Elenile, kes oli oma esimesel matkal, panime peale vihmavarjupurje ja kiirus oli nii suur et hädavaevu pääses meie abordaazist habemega Hiiu Taat omatehtud katamaraanil Anni. Lihtsameelne hiidlane ei aimanudki, et “Läänemere isandad” on tema kodusaart võtmas.

Vohilaiu ja Hiiu mandri vahe on nagu Missisipi delta, madal ja vesikasvudes (taevas ja vesi oli lindusid täis). Nimetu murumätas, kus kõik õuna süües põit kergendasid ristiti üksmeelselt Jorma Maaks.

Supp söödi Hellamaa rahul. Edasine näitas, et vihmavarjuga ei tasu mängida, vihmasagarad, mis seni meie ümber maad ja merd niisutasid said meid kätte – see tähendas, maale enne selget päikest ei minda.

Ilma saime ilusaks lambarikkal Vissulaiul (tunnustaim haisev kurereha Geranium Robertianum- jo lambad seda ei söö). Tutvusime hiidlaste kõrgemate pankrannikutega. Hiiu klindi kõrgus oli umbes 7-10 cm.(sic!). Enne maabumist võtsin igaks juhuks Tahkuna kursi ära, ja nüüd läks seda vaja: udumüts löödi pähe kui kott.

Järgnev 11 km avamere udu oli matka kõrghetk, mõnikord polnud ka päikese kuma näha. Paatide kaugus hoiti 10-15 m., kaugemal oli vatt. Kui Jüri GEPS ütles et peaksime olema Tahkuna mändide vahel ei olnud ikka veel midagi ja siis kui pea kuklasse tõstsid oli nagu Fani mägedes – päikese ja oletatava silmapiiri vahel olid puude ladvad – 20m. kaldast. Siis eksisime Lehtma sadamasse ära. Jorma avastas sadamakais helendava läbipääsu, lähemale minnes selgus, et see on mingi jahi ahter. Siis hakkasid udust välja imbuma stalkerlikud raudlaevad. Täielik vaikus, kuid kuskil kohises lainemurd. Kui kajakid kõikuma hakkasid, saime aru, et oleme sadamast väljas. Õhtuks maabusime sadama taga luidetel (tunnustaim tui-tähtpea Scabiosa columbaria, arusaamatu korra järgi pikitud otse luiteliivadesse). Lipton kadus rannaliiva ja Jorma keetis rohuteed. Pistis viha nõgestest ja muudest ruderaalidest potti ja ütles tervislik. Tulemus oli paks rohekaskollane löga nagu mära …

Udu hajus kell 4 hommikuks, selgus,et olime laagerdanud otse Europrügila all. 42 km.

 

22.06. Edasine kurss läks piki külma ja sooja piiri Kõpu poole. Paremal järvekaurid ja laululuiged (Gavia arctica ja  Cygnus cygus) vasakul sulgivad hahad ja kühmnokad (Somateria mollissima ja Cygnus olor).

Poolel teel Kootsaare tipuni (tunnustaim merikapsas Crambe maritima) tuli vihmavaripurjed kokku kerida, sest meri näitas võimu, kes tahtis võis surfida. Külalaiul oli jällegi 9. jaanuar (2005) hiidlaste 7.cm. klindi avanud. Edasine rand kus jala maha sai oli juba poole Kõpu poolsaare peal. Ja see koht oli võimas: Nii kõrgeid rannaluiteid pole enne näinud, täis kasvanud rand-seahernest Lathyrus maritimus, täies Jaaniaegses õiteilus. Sinna oleks tahtnudki jääda, aga Jüril olid teised plaanid: sõbrad teevad sauna, viivad meid pesema, pidu tuleb, peab saama tsivilisatsiooni teeotsani. Peatusimegi veidi kaugemal Kõpu RMK metsaonnist. Õnneks kaugemal, sest kogu öö kestis hiiu pubekate eeljaanipäev. Metsaonni lõketele läksime süüa tegema ja kohtasime füüsik ****, kes ka ümber Päevasaare sõitis, aga sisemist ringi ja jalgrattal. Imetlesime mehe jalgratta sadulat, misoli sama lai kui tagument ja hävitasime ta konjaki. Jüri ütles et temal kui triatloni-mehel ei ole sadulat rattale üldse tarvis. Ja sauna ka ei saanud: sõbrad olid Jaani eel samas staadiumis kui pubekad ja rattaid alla ei saanudki. Füüsik ei uskunud et loojuva päikese viimane kiir on roheline ja läks seda randa fotokaga püüdma. Sinna ta jäigi sest Jaanilamp ju ei kustugi. Keerasime end kärtsti pikali, mina Jormaga samblale Elen Jüriga liiva sisse.

 

23.06. Ärgates kostus veel viimaseid pubekate laulujorusid, mis lõppesid äkki mulinaga – läks vist suplema. Kiitsin külma hommikueine võlusid ja jätsin mainimata et pliidi gaas on lõpukorral. Ega sest polnud lugugi, sest nuudlid olid ka läbi, leib sai ka otsa, jäänud oli viimane suits. Tsivilisatsiooni müügipunktini oli üks jagu rohkem maad kui Scottil baaslaagrini. Teele! Kõik teised paadid peale minu said hommikutualetiks laineloksult hunniku poolseeditud adru peale ja sisse, tegi erguks, nägid välja kui mereröövli laevad. Niisugustena nähti meid ka Ristna Surfiparadiisist. Eleni hirmud paradiisi hiidlainetest ei pidanud paika. Kõik oli vaikne ja vagane, surfarid kuivasid rannal. Kalanas tekkis mul tohutu himu supi keetmiseks nende jaanilõke süüdata. Õnneks pigistasime priimusest viimase välja ja saime oma supi leigeks. Turismipunktis pakuti topelthinnaga 20 erinevat jäätist ja samapalju purgiõllesid. Suitsu pidavat müüdama saare teises otsas, kõike muud ka. Suure nurumise peale toodi mulle ookeani hinna eest kuskilt kanala tagant ATV-ga külmunud vokirooga ja pelmeene. Pelmeenidega kajakimatkale – vohh!

Nüüd aga tegi tuul oma esimese vingerpussi:põhjatuul puhus piki Kõput idast nüsseti näkku. Kuskil Kaleste kandis tegime söömata lõuna üliavaral liivarannal (tunnustaim villane katkujuur Petasites spurius). Lagedat randa mööda jalutas meieni kaks hästi väikest hiidlast ja küsisid, kas me tuleme Aafrikast. Ei tahtnud nendele pettumust valmistada:”Jah”.

Tuul pani ikka vastu või külge, jõud hakkas raugema ühe musta lepa (Alnus glutinosa) all rannas. Haldi rand sinas äraarvamatus kauguses. Jorma tormas põõsastest kisaga välja – sipelgad ründavad. Ei uskunud seni kuni üks elajaloom minu sorinat mööda üles ronis ja hammustas. Tuleb põgeneda. Keerasime otsa ringi Kiduspe liivarandade poole. Läksin luurele ja vangistasin kohaliku kalamehe, kes koheselt reetis meie asukoha. Kaheliitrise kange õlle eest (mille kiirelt koos ära jõime) ostis ta end vabaks ja kala sai ka: tuulehaugi Belone belone, turska Gadus morhua callaris ja kammeljat Scophthalmus maximus. Kalda ääres olin ühe räime Clupea harengus membras kajakiga pooleks sõitnud.

Salgasime maha oma rahvuse ja küsisime kalamehelt ranna Jaaniõhtuks endale – saimegi. Arvestades pärastist ohtrat naabrivalvet oli teguviis igati õigustatud. Jüril jälle saunaigatsus. Pärast poolteist tundi moblakõnesid, kust kostis ainult purjus hiidlaste lalinat, äkki kaine sugulase hääl: “Ja, sõidan, kohe”. Minu rõõmuks pidi sugulane vist ka suitsumees olma. GEPsu abil teele orjenteerudes läbisime hiidlaste lollidemaa. Kogu männimetsa alune oli täis pikitud niki-nuki- näkilisi palkmaju. plekk-katused peal ja puha. Ei inimhingegi, uksed aknad kinni löödud – täielik arendus, koerakuudile oli kettki külge riputatud. Autoni minnes tegin karikakramängu: Teeb suitsu- ei tee. Kui autot nägin, teadsin, täna õhtul tõmban “Malborot”. Nii oligi. Jüri läks Eleniga Sõru Jaanipäevale, kuhu kõik hiidlased pidid kokku tulema ja mina Jormaga randa oma jaanilõkkes kala küpsetama.

Kala tegin Norra moodi. Jorma tegi saarlase moodi adrulögas lõkketuhas. Tema oma oli söödav, välja arvatud meriheina (Zostera maritima) niidid hammaste vahel, minu küpsetis viis keele alla. Võtsimegi ette püha toimingu Jaanilõkke ääres ennast kalast seaks süüa. Õhtuhämus ilmus tagasi ka Jüri Eleniga, näod Sõru praadidest õlised. Pikemalt mõtlemata asus mees kala kallale. See luristamine ja lutsitamine oli ainult koka kiitus, kolme näpuga ajas vend kalasülti näost sisse, nagu tsukmekid pilaffi. Elen kala ei söönud – vaene laps. Kuidas öömüts pähe kukkus ei mäleta.

 

24.06. Ärgates tundsin musklites imelikku pakitsust. Päästevest ei tahtnud selga mahtuda. Naha all mügardusid üles mingid imelikud punnid. Kõik tuulehaugi 20+1 aminohapet ja vitamiini olid imendunud. Elen, kes õhtul kala ei söönud, oli kuidagi hele ja läbipaistev. Jorma oli täitsa jormiks läinud, haaras Eleni sleppi ja kukkus Haldi poole kühveldama, me Jüriga saime hädavaevu järele. Poole Mardihansu lahe pealt keeras tuule ka ilmateate järgi taha. 15 km. otseületust nagu niuksti. Pärast võttis Jüri Eleni koos vihmavarjuga sleppi ja suutis paarispaadi isegi surfi viia. Kole oli vaadata. Õnneks saime enne Sõrut pidama, sest lõkkelõunat tuleb salaja teha. Sedakorda kolmekäiguline, külmade pelmeenide eelootega, kalasupp, vokiroog, mõmmid, rosinad ja pähklid.

 

Sõru võttis meid vastu põlevate madratsite kärsaga. Jaanilõke suitses veel. Tunnustaimi ei esinenud- kõik oli mahatrambitud. Sõrust oleks kui rändtirtsu parv üle käinud. Baaris polnud süüa juua ega suitsu. Ka prügi oli jaaniplatsilt ringlusse läinud, kaldal vedelesid veel üksikud välismaised naised, mõni neist oli veel elus. Kui Elen pellerisse läks pani Jüri oma meheliku šarmi maksma ja võlus baaridaamidelt välja hiidlaste viimased kaks külma õlut. Hea et Jormal õlleviga küljes pole.

 

Pammasse minema hakates jätsin targu endateada, et eelmine öö oli mõrtsukpaat Bella oma järjekordse ohvri nõudnud just Sõru-Triigi vahel. Hiljem Pammas selgus, et seda omateada olid jätnud kõik. 200 m. enne Pamma vanasadamat andsin jalgadele õhku ja sain oma matka esimese sahmaka sisse- lõpuks ometi püksid märjad.

Kokku Jorma rohusirkli järgi 175, kodus arvutist180 km.

 

Järgmine päev võtsime Jüriga need Saaremaa naised, kes meiega kaasa tulla ei tihanud Romassaarde ja tegime neile uputuskursuse – välja vedasid. Siis läksime Karujärvele ja uputasime uuesti. Jüri ujus kaks korda üle Karujärve ja mina tegin kaks eskimot ja siis rodeo. Tuulehaugi power on ikka veel sees.

 

Vott nii pikk jutt sai. Kes siiamaani luges võib mulle kolm õlut välja teha. Kes tahab teada, mismoodi kala Norra moodi maitseb, peab küll 360-lt Marti või nüüd siis ka Jormat (ma nägin kuidas kaval saarlane mu kokanõidust salaja piilus) giidiks küsima.

Muidugi võib ka niisama pealinnas kontsasid sulaasfalti nätsutada- igalühel oma oma.

 

Pilte vaata siit